laisk laupäev

Kuidagi poollõsukil olen siin diivanil, ühe silmaga vaatan filmi "Forresteri leidmine" ja teisega kirjutan siia. Kui rääkida filmist, siis see pole mingi uus film, vastupidi, suhteliselt vana, aga siiski siiani üks hea film. Ma ei viitsi siia päris ümber trükkida, millest film räägib jne. Igaüks peaks ise seda vaatama, kui tahab. Filmist on ka väga palju õppida. Nt "Mustand kirjuta südamega ja hiljem puhtand peaga" . St et kui kirjutad midagi, siis lihtsalt lase endal trükkida, ära peatu, lihtsalt kirjuta kõik, mis tuleb ning hiljem võid seda natukene korrigeerida ja nö paremaks teha. M vähemalt mina mõistan seda nii. Avastasin, et kui ise midagi kirjutan lähtun ka sellest lausest. Filmi tegelaskujud tunduvad mulle samuti huvitavad. Üks on erakust vanamees, kes andis välja ainult ühe raamatu, aga see raamat on pälvinud väga palju tähelepanu ning vanamees on tänu sellele raamatule auhindu võitnud, kuid küsimusele, miks ta kirjutas ainult ühe raamatu, ei oska keegi vastata. Teine peategelane on noor poiss, kes mängib korvpalli, kuid kel on väga mahedad kirjutised, mida ta kirjutab oma märkmikutesse. Nende vahel areneb sõprus, mida tuleb saladuses hoida nüüd tahangi näha, mis neist edasi saab. : D

Oooojaaa siis homme on 1.advent juba, appi. Ma ei saa aru, miks jõulud algavad juba kuu aega varem kui nad tegelt on. Niigi see püha mulle ei meeldi, siis miks seda peab niikaua leierdama? Olgu see 24.dest ja siis kaks püha ära ja kõik, matame selleks aastaks jõulud maha. Aga ei.. Inimesed lähevad lausa hulluks nende jõuludega. Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on. Iga aasta on need. Inimesed on nii põhjusetult ja mõtetult õnnelikud. Sellep ma jõule ei kannatagi. Igalpool mingid irvavad näod ja igalpool käib mingi jingle bells ja mingid jõulu hullud soovivad igale möödujale HÄID JÕULE! WTF inimesed? Järjekordselt tuleb välja minu negatiivsus kõigi poolt armastatud jõulude vastu.

Teisipäev, järjekordne päev, kui ma kooli ei läinud. Sorri, pea valutas. Öösel ei saanud magada ka niiet ma olin hommikul nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud, et kooli minna. Ja pealegi, mida ma kaotan ühe puudutud päevaga? Mitte midagi, igapäev üks ja sama, peab õppima asju, mida kästakse, aga neid asju, mis mind tegelikult huvitaks? Kes neid õpetab? Mitte keegi. Niiet järeldus: mis kasu on koolist, kui ma nkn ei püüa teadmisi, mis mind ei huvita? Täielik motivatsiooni puudus on mul hetkel. Ma ei tea ise ka, millest see tingitud on. Vb täiesti planeerimata tulevikust. Mul ei ole elus kindlat mudelit mille järgi elada nagu kõigil on. Ma ei näe oma elu tulevikus sellisena, et töötan kuskil ainult sellep, et palk on suur, võtan rikka mehe, saame kaks last, elame kahekorruselises majas ning meil on koer ja kaks autot. Enamustel on ühed ja samas eesmärgid eluks nagu ma õpioskuste tunnis aru sain, kui pidime kirja panema oma eesmärgid eluks. Ma tahaks tegeleda tulevikus millegagi, mis mind tegelikult ka huvitaks, mille vastu ma tunneks kirge ja mida ma tahaksin ise teha. Samuti ei ole ma rahul haridussüsteemiga või no õppekavadega. Seal võiks olla uuendusi. Võiks läheneda õpilastele kui persoonidele mitte, et kõik õpilased on üks hall mass. Okei, on küll olemas valikained, et kõik saaks natukene teadmisi teatud asjade suhtes. Kuid juba õppekavasi koostades võiks arvestada erinevate inimestega. Noortele meeldiks kindlasti, kui keegi pööraks rohkem tähelepanu ainetele, mida tahab just tema õppida. Võiks olla nii, et kui aine ei huvita õpid seda palju kergema programmi alusel ja kui huvitab siis just tugevalt ja võiks oli erinevad õpilasgrupid, kellel on ühised huvid ning nende õppetöö võiks olla koostatud just nende huvide järgi. See tõstaks kindlasti paljude keskmist hinnet jne. On küll olemas reaalklassid, humanitaarklassid, loodusklassid jne. Aga see pole päris see, mida ma silmas pean. Samuti võiks olla mõni aine juures, mida oleks kõigil vaja, aga õpitakse ainult valikainete raames. M just siuksed mõtted tulevadki mul täiesti tavalisel teisipäeval koolist puududes, blogi kirjutades ning rohelist teed juues.