Miks peab olema mingi faking poolik nädal? Raske on see 2,5 päeva vabaks lasta meid? Pole mitte MINGIT viitsimist homme kooli minna, ja ülehomme, kolmapäeval ma nkn ei lähe. : D Mõttetu seal mingi 4 tundi passida. Eilne õhtu lõppes muidu suht proolt. Kabaree oli vaadatav ning peale seda pidu Aakres ka. Olen viimase paari päeva Tartu-Puka-Tartu vahel nii palju sõitnud, et jube. Ja ma olen nii väsinud juba kõigest, et ei jõua vaheaega ära oodata. Muide hea ilm on õues.

Mõnus laupäeva hommik. Täna on tegelt kiire päev, pool 4 läheb buss tartu ja siis peab ruttu poodides käima Tartus, siis meikima, soengu tegema ja kell 19 hakkab kabaree koolis, siis peab jõudma 22:30 bussile, mis tartus elva sõidab ja elva tuleb keegi vastu, et pühapäeval ikka kodus olla ja laupäeva õhtul sõpradega pidu panna, mis on loomulikult kõige aluseks. : D Ma ei jõua enam seda paari päeva koolis käia, jube, külmavärinad tulevad. Kolmapäeval on viimane koolipäev. aga ma ei lähe, emme-issi tulevad kolmap hommikul linna, siis nendega kinke valima. Tähendab on välja valitud ainult osta on vaja. : D Kiired viimased päevad before jõule on ees siiski.

hohohohoho Christmas Carol

JÕULUD ON UKSE EES!

Käisin poodides, kõikjal on jõulud, aga minu meeleolu pole üldse jõulud ja ma ei jõua seda jõulujama enam kannatada. Ausalt. Jõulud on nii feik püha. Selles pole midagi imelist! Väiksena tundus see tõesti ilus ja imeline. Olid päkapikud, jõuluvana, ootasid jõule. Unistused sellest jõulumaast ja selles ilust, mis filmides peegeldub. See kõik tundus tõesti ilus. Väike laps, kes õhtu ennem 1.adventi otsis sussi ning kirjutas õhtul jõuluvanale kirja ja siis hommikul esimese asjana sussi juurde jooksis. Niiviisi mitu nädalat, igal hommikul. Kõik see soojus ja ootus kinke saada. No oli kena, a kuhu see kõik ilu kadus?

God ime T*RA!!!

Ega ei oskagi kuskilt alustada. Kuulsin täna, et üks väike poiss, kõigest 11.aastane Pukast suri täna öösel. Kuigi ma temaga ei suhtlenud, ikkagi on nii rõve ja haige ja vihane tunne elu peale. Mida peavad ta lähedased tundma? Ja tra terve Puka on masenduses. Putsi, miks siuksed asjad juhtuvad üldse? Mingid haiged reaperid ja killerid jäävad sis ka ellu kui noaga südamesse saavad või kuuli pähe ja siis head inimesed surevad siukestel põhjustel? Elu on nii ebaõiglane. Ja ma tean, et sellistele küsimustele ei saa kunagi keegi vastuseid, aga siiski. Sellised asjad näitavadki, et elu võib iga hetkega läbi saada, ükskõik, kus Sa oled, mida Sa teed, kui vana Sa oled. Lihtsalt nö "jumal" teeb sõrmenipsu ja kõik, elu ei ole mingil määral Sinu käsutuses ja Sinu valduses, alati võib olla viimane sekund.. Mai oska kuidagi kaasa tunda Jannele, ja üldse ta perele. Ma tõesti soovin südamest, et ta oleks teiega. Ma ei suuda ette ka kujutada, mida tähendab selline kaotus pere jaoks. See väike poiss oli ju ometi nii elurõõmus, selle aja kui ühes koolis käisime, siis ta ainult naeriski koguaeg, siblis ringi, käis kossutrennis. Lihtsalt suur osa perest sureb koos selliste sündmustega. Aga keegi ei saa sinna parata, mitte keegi, elul on omad valikud meiega, kuigi tra ma ei kiida neid heaks, seega ma ütlengi GOD IME T*RA!!!!!!!!!!

Puhka rahus!

öö

Kell on 1, ma istun lauaarvuti taga, olen kurb, jeeeeeeeeeee. Ma pean kell 6 ärkama, et Pukast Tartu kooli minna. Mul pole une raasugi. Negatiivsed emotsioonid ei lase üldse magada, miks üldse tulevad just kindlatel aegadel need emotsioonid? Ma pole siiani aru, millest on see tingitud, millal tungib meie kehasse halb/hea emotsioon. Tegelt praegu võib-olla võimendab halba emotsiooni see, et ma olen kelleski väga pettunud. Ootamatult. Ja võib-olla see, et ma vaatasin vanu pilte, ma tahaks kossu mängida, olla sõpradega, hmm ja osa must tahaks üldse vanu asju tagasi ja jama on see, et ei saa. Ah so what. See on hetkeline, homme on mul pohhui. Ei, ma pean minema magama, aga mul ei ole und. Mai julge minna ka Une-Mati on imelik elukas, kes teab, mida ta teeb muga. : D aga okei, peace and love.

peace and love.

Mul on viimasel ajal tekkinud teema hipidega. Kõige ägedam way to live ever. Tänapäeval enam mitte nii äge kindlasti nagu 60-70ndatel, aga mahe siiski. Tahaks samamoodi elada nagu nemad. Mulle meeldib nende suhtumine, ja pm 24/7 stoned olla?!?!? Andke aint kätte!! : D Oleks tahtnud ise ka seal hipideliikumises olla ja seda kõike tunda ning seda elu näha. Elu oleks 100 korda huvitavam kui praegu. Mis on üldse praegu? Tühine rutiin, saaks ainult minema. Tahaks lihtsalt kõigele byebye öelda ja sis minema trippida. Lihtsalt niisama, suunata, liiguks edasi, puhkaks, oleks eemal ja siis tuleks vb tagasi. Eriti mahe oleks sõpradega kuskile mägedesse trippida, käia päeval mäel, õhtul kuskil majakeses pidutseda ja miski ei huvitaks. Poleks muret sellep, kas riided sobivad, kas ajalugu õpitud, kas äratuskella peale ikka ülesse ka ärkan, kas unustan midagi. Oleks vabadus, kõigest, ainult enese nautimine, oleks koguaeg parajalt svipsis ja tõmbaks koguaeg kivisse ja veedaks nii paar nädalat. Peaks tegelt aastavahetuseks kuskile minema, aga keegi ei taha ja ei viitsi jnejne. Tahaks päris enda soulmate, kes tuleks igalepool muga, kes mõtleks samamoodi, aga kõik on pigem tavades kinni, ei taha uut proovida, ei julge jne. And now Cärol is looking for one.

Tänane päeva sõnum on:Elu on lühike, eira reegleid, andesta kiiresti, suudle aeglaselt ,armasta tõeliselt, naera kontrollimatult ja ära kahetse ühtegi asja , mis pani Sind naeratama …

Ehk siis mina peaks kirjutama eilse päeva sõnum, kuna avastasin selle eile. mhmh, hea, et ma oma postkasti tihti loen. Eile pidavat olema siis siuke teistmoodi päev. Mahe, armas kiri oli Siiri, andeks, et mai vastand, aga Sa tead, mis ma vastaks.

Mõtlesin täna, et miks on nii, et kui tüdrukud omavahel suudlevad ja teevad muid siukseid asju, siis on see normaalne, aga kui poisid omavahel musi teeks vms, siis nad oleksid kohe peded? Ilmselge diskrimineerimine ju. : D Okei, tegelt ise ka ei vaataks siuksed poisse, aga süda ei anna siiski rahu, miks nii on? VASTAKE MULLE????

Eile ju omg äää käisin juuksuris, ja siis värvisin end veel blondimaks äää, olen ma nüüd piisavalt blond väää? Ei teagi ää, loodan, et juured nüüd välja ei kasva ruttu ääää, võimaitea ka ää, lasin kulme ka värvida ja piirata äääää, ja OMG NAGU käisin täna ilma meigita KOOLIS juuu nagu WTHHH???? Homme küll ei julge nagu minna ilma äää, nii jube äääää, naguuu issand ää, mul uuut puudrit ka vajaaa ää, vana jumala otsas juba äää, õudne kuidas seda kulub ää. A ma nüüd lõpetan äää ja siis lähen nüüüd poodi ää, et porkse ja tiBikastet osta ääää. Davai tsäooooooooooooo

Maailmas on ikka päris palju negatiivsust. Vahest ma tunnen end imelikuna, sest mu väärtushinnangud mõneti erinevad mõnest teisest. Näiteks, ma ei poolda kaklemist, minu jaoks on nö ägedad need, kes suudavad sõnadega asju lahendada, need, kel on sõnavara ilma ropendamata selline, et suudavad inimesel suu kinni panna. Kui Sa oled siuke inimene, siis Sa oled äge. Mitte, et igasja ees ja taga rusikad välguvad. See ei lahenda ju midagi, see võib vallandada palju suuremaid probleeme. Teine asi, mis mul täna mõttes on, on see, et mida saavad inimesed sellest, et leiavad inimese, keda mõnitada ning siis lasta koguaeg ühte ja sama teemat? Over and over again. Okei, saan aru, Sulle ei meeldi keegi, mis teha. Mulle ei meeldi paljud inimesed, aga milleks peab seda igalpool leierdama? Mida see annab? Kas inimesed tahavad midagi tõestada? Ma ei tea, see ei tõesta midagi, vb ainult seda kui hale ja lapsik Sa ise oled. Vahest on täiesti keeruline või võimatu kellelegi selgeks teha, et see on nõme, sest alati peab õigus talle jääma. Mõttetu, pointless, kõik keerlebki alati nii.

laisk laupäev

Kuidagi poollõsukil olen siin diivanil, ühe silmaga vaatan filmi "Forresteri leidmine" ja teisega kirjutan siia. Kui rääkida filmist, siis see pole mingi uus film, vastupidi, suhteliselt vana, aga siiski siiani üks hea film. Ma ei viitsi siia päris ümber trükkida, millest film räägib jne. Igaüks peaks ise seda vaatama, kui tahab. Filmist on ka väga palju õppida. Nt "Mustand kirjuta südamega ja hiljem puhtand peaga" . St et kui kirjutad midagi, siis lihtsalt lase endal trükkida, ära peatu, lihtsalt kirjuta kõik, mis tuleb ning hiljem võid seda natukene korrigeerida ja nö paremaks teha. M vähemalt mina mõistan seda nii. Avastasin, et kui ise midagi kirjutan lähtun ka sellest lausest. Filmi tegelaskujud tunduvad mulle samuti huvitavad. Üks on erakust vanamees, kes andis välja ainult ühe raamatu, aga see raamat on pälvinud väga palju tähelepanu ning vanamees on tänu sellele raamatule auhindu võitnud, kuid küsimusele, miks ta kirjutas ainult ühe raamatu, ei oska keegi vastata. Teine peategelane on noor poiss, kes mängib korvpalli, kuid kel on väga mahedad kirjutised, mida ta kirjutab oma märkmikutesse. Nende vahel areneb sõprus, mida tuleb saladuses hoida nüüd tahangi näha, mis neist edasi saab. : D

Oooojaaa siis homme on 1.advent juba, appi. Ma ei saa aru, miks jõulud algavad juba kuu aega varem kui nad tegelt on. Niigi see püha mulle ei meeldi, siis miks seda peab niikaua leierdama? Olgu see 24.dest ja siis kaks püha ära ja kõik, matame selleks aastaks jõulud maha. Aga ei.. Inimesed lähevad lausa hulluks nende jõuludega. Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on. Iga aasta on need. Inimesed on nii põhjusetult ja mõtetult õnnelikud. Sellep ma jõule ei kannatagi. Igalpool mingid irvavad näod ja igalpool käib mingi jingle bells ja mingid jõulu hullud soovivad igale möödujale HÄID JÕULE! WTF inimesed? Järjekordselt tuleb välja minu negatiivsus kõigi poolt armastatud jõulude vastu.

Teisipäev, järjekordne päev, kui ma kooli ei läinud. Sorri, pea valutas. Öösel ei saanud magada ka niiet ma olin hommikul nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud, et kooli minna. Ja pealegi, mida ma kaotan ühe puudutud päevaga? Mitte midagi, igapäev üks ja sama, peab õppima asju, mida kästakse, aga neid asju, mis mind tegelikult huvitaks? Kes neid õpetab? Mitte keegi. Niiet järeldus: mis kasu on koolist, kui ma nkn ei püüa teadmisi, mis mind ei huvita? Täielik motivatsiooni puudus on mul hetkel. Ma ei tea ise ka, millest see tingitud on. Vb täiesti planeerimata tulevikust. Mul ei ole elus kindlat mudelit mille järgi elada nagu kõigil on. Ma ei näe oma elu tulevikus sellisena, et töötan kuskil ainult sellep, et palk on suur, võtan rikka mehe, saame kaks last, elame kahekorruselises majas ning meil on koer ja kaks autot. Enamustel on ühed ja samas eesmärgid eluks nagu ma õpioskuste tunnis aru sain, kui pidime kirja panema oma eesmärgid eluks. Ma tahaks tegeleda tulevikus millegagi, mis mind tegelikult ka huvitaks, mille vastu ma tunneks kirge ja mida ma tahaksin ise teha. Samuti ei ole ma rahul haridussüsteemiga või no õppekavadega. Seal võiks olla uuendusi. Võiks läheneda õpilastele kui persoonidele mitte, et kõik õpilased on üks hall mass. Okei, on küll olemas valikained, et kõik saaks natukene teadmisi teatud asjade suhtes. Kuid juba õppekavasi koostades võiks arvestada erinevate inimestega. Noortele meeldiks kindlasti, kui keegi pööraks rohkem tähelepanu ainetele, mida tahab just tema õppida. Võiks olla nii, et kui aine ei huvita õpid seda palju kergema programmi alusel ja kui huvitab siis just tugevalt ja võiks oli erinevad õpilasgrupid, kellel on ühised huvid ning nende õppetöö võiks olla koostatud just nende huvide järgi. See tõstaks kindlasti paljude keskmist hinnet jne. On küll olemas reaalklassid, humanitaarklassid, loodusklassid jne. Aga see pole päris see, mida ma silmas pean. Samuti võiks olla mõni aine juures, mida oleks kõigil vaja, aga õpitakse ainult valikainete raames. M just siuksed mõtted tulevadki mul täiesti tavalisel teisipäeval koolist puududes, blogi kirjutades ning rohelist teed juues.

Kell on 2:19 ja mida teen mina? Istun arvutis ja kirjutan blogisse, kuhu ma pole juba tükk aega midagi kirjutanud. Pole viitsimist olnud nooh. Millest üldse alustada? Mul on täna nii imelik tuju. Kuidagi üksi on olla, vaikne. Kõik, mis toimub justkui läheks minust vaikselt mööda. Ja iga nõme pisiasi ajab mind närvi. Näiteks tvst tulevad seebikad, cmooooon. Midagi uut võiks juba välja mõelda. Igal pool sama stsenaarium. SA OLED SEDA TEINUD? TE TEGITE SEDA???? Omg, miks peab üldse siukest jama eetrisse laskma? Ja siis veel ajab närvi, et juuksed on nii elektrit täis ja mu näonahk on hullem kui miniväli. Ja siis mind ajab närvi, et on reede õhtu ja ma ei teinud mitte midagi, ja kõige enam ajab mind närvi, et esmaspäevast hakkab jälle KOOL!!! Ma ei taha sinna minna, see on nii vangla, ma tahaks, et gümna juba läbi oleks ja ma saaks teha asju, mida ma tahan, mitte õppida pealesunnitult asju, mis mind ei huvita... Täna uinungi mõttega-MA EI TAHA KOOLI!

TALV

Oh, ma nagu täna tunnen nii talve lõhna ja talve õhku. Hommikul ka, autoaknad olid jääs ja asfalt õrnalt ja muru oli jumala valge. Ei jõua ära oodata seda esimest lund, isegi kui see pikalt maha ei jää. Alustasin ka vaikselt talvega juba, panin paksud püksid jalga. Nii mõnus oli. KÕIGE MÕNUSAM!!! LUMI TULE!

Miks hommikul ärkamine ikka veel nii raske on? Ainuke ilus asi hommiku juures on ilus vaade rõdult. Muidu pole hommikus midagi ilusat. Ja siis peab vanglasse ka minema-kooli! Jeee, seega hommik on lõplikult kuulutatud päeva jubedaimaks osaks. Eriti mõnus on eelmisel õhtul 3ni üleval olla ja öö jooksul 4 tundi magada. Kui hommikused ilutoimetused ära jätta, saaks vähemalt 50 minutit kauem magada. Aga pigem ilu kui uni. Koolis oli ka suht feil päev täna, sesmõttes, et 8 tundi ja viimases tunnis räägiti millestki, mis mind üldse ei huvita. Ja peale kooli koju tulla, kõige mõnusam osa päevast, keegi ei oota ees, lähed esimese asjana magamistuppa, kisud kooliriided seljast, topid XL-särgi selga, jooksed külmkapi juurde, võtad mahlapaki, teed paar võikut ja maandud tv ees. Mmmmmm, ainult nii võikski elu käia. See osa päevast kui õppima peab hakkama, mmm see võiks olemata olla. Õhtu, mm voodi seal nurgas on nii ahvatlev, kahju, et wifit pole, seega pean siin laua taga passima.. Ouu ma korra wc-sse, ilge pissihäda on. Tagasi, mm kergem olla kohe, ei pea vähemalt põie lõhkemist kartma. : D Tegelt peaks hakkama õppima, mitte panema siia kirja oma mõttetuid mõtteid ja kulutama klaviatuuri. Pigem läheks magama kui õppima. Aga ei saa. Kohusetunne on täna kuidagi väga kiuslik.

SAJANDI SUURIM DILEMMA

Ma olen juba 2 tundi pead vaevanud küsimuse üle, kas panna kingad või ei? Peaksin ka mainima, et PUKA pidu on. IKKAGI PUKA : D Suve viimane pidu siin siiski. Ei oska isegi ennustada kuidas tänane õhtu lõppeda võib.

Tegelt peaks mainima, et ainult väga blond suudaks kaks tundi mõelda sellele, kas panna kingad või ei, kui ta teab, et on injured ja ei saa seda niikuinii teha.

: )

"ta tõstab käe ja varjab taas näo, siis tõuseb ta trepilt ja huultelt kostub vaikselt Sind ikka ma armastan..."
Ikka ja jälle olen käima pannud toe tagi plaadi, mis on minu jaoks üks viimase aja parimad plaate, mis eestlased välja andnud, niiet respekt mehed!

Riiias käisime.

Käisime klassiga Riias, õigem oleks öelda väikse osaga meie klassist. Alguses ma kahtlesin, kas otsus minna oli õige, kuna meie klass pole kunagi just kõige paremini läbi saanud, kuid kus Sa sellega. Nende 9 aasta jooksul pole mul toredam nendega olnudki. Vaata, et kahetsema ei hakkanud otsust Pukast ära minna. Aga jah alustasime sõiduga hommikul kell 7, muidugi magasin ma sisse ning hommikusest pea pesemisest ei tulnud midagi välja. Praegu peaksin tänama Josti, tänu tema kõnele ma üldse ärkasin. Sõit oli mõnus ning naerda sai palju, nagu KEK-i aegadel, kes teab see teab. : D Esimene peatus oli loomaaias. Koht, kuhu ma mingi hinna eest minna ei tahtnud, esiteks sest olin käinud ja teiseks loomad ei meeldi mulle. Ja siis hakkas see pinda käimine, et ma tuleksin, lõpuks paar inimest lihtsalt tirisid mu väravatest sisse. Lõpuks ma seda ei kahetsenudki niipalju. Järgmiseks käisime linna peal, vanalinnas pigem tegelt. Teised ostsid stokist pitsat, aga meie Alari ja Agnega ikka nagu maakad ostsime rukkipala, atleet sulajuustu, singiviile ja juustu. Aga samas seal maas istuda ja süüa oli väga hea. Päeva vb kõige naljakam osa oli Lidos, käisime uisutamas. Jost oli esimest korda uiskudel. Ta oli tõesti nagu lehm libedal jääl. Ega ükski meist püsti jäänud, kõik ikka korra kukkusid. Viimane peatus-Alfa, tsillisin ringi Alari ja Agnega, üritasime leida räpiriiete poodi, aga vaat ei leidnud. Eks oli Rimis ka lõbus seik, kus riiakatele valetasin, et olen 19, et nad mulle gini ostaks, ajasin neile, et ID jäi koju ja nad uskusid. Tagasisõit oli väga meeldejääv ning koju jõudes olime veel natukene õues. Tõsiselt hea tunne oli, leppisime veel kokku, et laupäeval läheme Kaidari juurde maale peole.

Igatahes selle postituse pühendan Agnele, Alarile, Kaidarile, Taavile ja Jostile.

Alariga.

Taaviga.