Teate, mis on üks rõvedamaid vaatepilte linnapildis?

Need nähtavas ülekaalus neiud, kes kannavad RETUUSE ja MAIKAT! Märgin siinkohal ära, et lühikest maikat, soovitatavalt neoonvärvides (muidu jääks äkki kellelegi nende seksikus märkamata).

Ma ei tea, kas viga on minus, aga tõesti, nii raske on neilt pilku ära saada. Lihtsalt vaatan ja siis hakkan mõttes lugema neid voldikesi, mis maika ilusti nähtavale jätab. Eriti ILUS on veel siis, kui retuusid on üsna õhukesed. Siis on ilusti suur peps ka näha. Ma ei pea isegi arvama, kas neiu kannab stringe või midagi muud. Värvi pärast ka üldiselt pead vaevama ei pea. Kõik on kõigile ilusti näha.

Eriti kena on vaadata neid preilisid, kui nad seisavad enda arvates kena "bitchface" ees, ühes käes telefon, teises suits. Kas Te reaalselt arvate, et saate positiivset tähelepanu sellisena?

Kurat, ma olen ka ikka suuremat sorti inimene, aga ma ei läheks elus ka välja sellise riietusega. Kui ma oleks ülipeenike, siis isegi ma ei läheks. See on kole, odav, rõve ning maitsetu!

RETUUSID EI OLE PÜKSID!!!

Ma sain vist ühel ilusal  hiliskevadisel ööl mingi ilmutuse. Ma ärkasin esmaspäeva või siis teisipäeva (enam ei mäleta kummal) hommikul ülesse. Ma teadsin, et olin unes näinud midagi sellist, mis sundis mind ärgates esimene asjana haarama voodi kõrval olevat läpakat. Võtsin läpaka, avasin google chrome'i, trükkisin sisse facebook.com, võtsin konto seaded ja enne kui olin arugi saanud oli facebook ära deletetud. Läksin uhke tundega kööki, tegin kohvi ning unenägu, mis sundis mind niiviisi tegutsema oli mu mälu sügavaimatest soppidest ka kustutatud. Ja siis nüüd ma elan või pigem vegeteerin ilma facebookita!

Ajad on ikka nii muutunud. Eile käisime Sandraga pikal jalutuskäigul Pirital ja rääkisime, kuidas ei kujutaks ette, et elaks kellegagi koos ja mingi hullem pereelu käiks. Täna hakkasin mõtlema, et kui mu ema oli sama vana kui mina praegu, siis ta oli juba rase ja ootas mind ning see oli täiesti normaalne. Kui mina jääksin praegu rasedaks, siis mõtleks terve maailm "wtf,, ta on nii noor, laps saab lapse" jne.

Ma ausalt tahaks tihti ja palju blogida, aga ma ei suuda olla selline päevablogija. Mulle ei meeldi kirjutada enda tegemistest ja päevakavast, kuigi nii oleks palju asjad lihtsamad. Ei ole ju aega kogu aeg oma sõprade ja tuttavatega suhelda ja rääkida ning blogi vahendusel oleks nii hea teisi enda elukäiguga kursis hoida. Mulle endale meeldib mõne tuttava blogi lugeda. Teada, et neil läheb hästi, et kõik on korras.

Kaidar helistas täna kaitseväeeest. Kurtis kui mõttetu Kevadtorm on ja et midagi ei toimu ja tal on nii kopp ees passimisest. Rääkisime ikka kõvasti üle poole tunni juttu. Ta tekitas kuidagi isegi minus sellise suveootuse. Tegime paar plaani ja siis oleks nagu põhjust suve oodata. Veelgi enam sp, et ma olen viimasel ajal nagu nunn, kes mitte midagi ei tee. Istun kodus ja vahin filme ja seriaale, millel isegi mitte mingit mõtet ei ole. : D Alkohol ei lähe ka üldse alla, joon ühe õlle või siidri ja siis on selline tunne nagu rohkem ei taha ja tohi.

Ma tean, see postitus ei olnud üldse minulik, aga vähemalt postitasin. : D
Maria kirjutas mulle hiljuti "Su blogi on ikka nii aktiivne, ei jõua vanu postitusi äragi lugeda, kui uus juba tuleb" : D

honey, i'm backkkkk

Ma ei ole blogisse kirjutanud 6 kuud ja 1 päev. : D  Kuigi terve selle aja olen tundnud suurt tungi blogida, aga ma ei ole lihtsalt tahtnud seda avada, sest ma tean, et jõuaksin/viitsiksin/tahaksin siia postitusi teha ala kuus korra. Täna siiski lõpuks mõtlesin, et oleks aeg taas fageeet.blogspot.com kättesaadavaks teha.
Imelik, kui kiiresti on see aasta lennanud. Täna kirjutasid juba järgmised abituriendid kirjandit (kui seda veel nii nimetada saab), alles kirjutasin mina. Esimene aasta ülikoolis hakkab läbi saama ja kohale hakkab jõudma minu "lemmik" aastaaeg. Mitte et ma suve vihkaks, aga no ei armasta ka. : D Võib öelda, et sügis toob ilmselt mu ellu midagi uut ja suurt, äkki uue eriala või uue elukohagi, we'll see. Midagi kindlat tegelikult ei olnudki, millest ma oleksin kirjutada tahtnud. Lihtsalt vist igatsesin seda, et kui avan lingi blogger.com, siis saan sellele oranzile ikoonile vajutada ja ise ka midagi kirjutada, mitte ainult teiste postitusi lugeda.

rongiaken

Ära mine ära,
tagasiteed nii raske on leida,
ka siis
kui tulen sulle poolele teele vastu,
ka siis
kui mõtled, et mäletad kinnisilmi
meie raja kõiki tujukaid käänakuid,
kui arvad, et tunned ära
kord teetolmu tormatud jäljed,
et otsiv käsi avab ka pimeduses
ammu suletud värava,
aeda, kus kasvasid metsiku lõhnaga lilled, pole olemas
tagasiteed


rongiaknalt võib ka midagi loetavat leida. peale mitut tundi jubedat ja igavat sõitu jõudsin kõik aknad läbi käia ja see jäi meelde. ilus.

 Vot, mul on küll nüüd raske aru saada, kas inimesed avastavad facebooki või lund(mida tegelikult pole). Ei tahagi täna facebooki minna. Inimesed kirjutavad JEJJEJE LUMI PUKAS SAJAB LUND. Pimedad on kõik? või lihtsalt idioodid? Minul sajab vihma. Ja isegi kui vahepeal on paar ollust mingit valget crappi taevast alla sadanud, siis SEE ON LÖRTS!!!!

uus uus uus uus uus

Ma tahaks teada, kes päriselt seda blogi loevad. Followeride järgi seal öelda ei saa, kuna ma ise loen vb 20% blogidest, mida ma follown. : D  (ja mul käib hetkel ausalt 100 mõtet peas ringi, aga osa neist pole väärt siin mainimist ning teine osa on liiga isiklik).  

"When you're gone the pieces of my heart are missing you, when you're gone the face i came to know is missing too, when you're gone the words i need to hear to get me through the day and make it ok."

See laul mõjub kuidagi imelikult...

Kui kirjutada nüüd enda elust natukene (mida ma tavaliselt väldin, kuna mulle ei meeldi selliseid seletuskirju siia kirjutada), siis kirjutaks ülikoolist. Esiteks on mu tunniplaan selline, et ükski päev ei alga varem kui 12.15, esmaspäeviti algab üldse 16.15. Olete kadedad? : D Täna muidugi ajasin end hädavaevu jalule, et kooli minna ja siis seal olles, peale 15 minutilist passimist, teatab mingi tüüp, et loeng jääb ilmselt ära. No wtf? Mille jaoks? Teiseks peaksin vist natukene oma suhtumist muutma, kuna ma olen ilmselt meie kursusel ainuke, kes kellegagi veel bondinud ei ole. Aega nõuab, ei lähe see nii ruttu. Üldiselt on ka enamjaolt kogu aeg kurb tuju, sest tahaks koju. Ma ei ole kunagi olnud kodust ära kauem kui 5 ööd äkki? Jah, ma olen memmekas ja jobu, kes ei taha kuidagi suureks kasvada. Ja see kahenädalane eemalolek mõjub rusuvalt. Ilmselt kui koju jõuan, siis ei tõsta jalgagi koduuksest välja.

Ja mu eelmist "i hate Tallinn part I" postitust kommenteeris üks anonüümne "Sa võiks sama hästi postituse pealkirjaks kirjutada "i hate everything part 9999999999" "  ja ausalt, you made my day. : D Kahju ainult, et ma selle kogemata ära kustutasin, aga ma täitsa luban Sul selle uuesti kirjutada. 

i hate Tallinn, part I

Mille kuradi pärast ei saa olla trammi ja trolli sõiduplaanides peatuse nimed? Miks peab seal olema fking ala narva mnt jnejne, miks ei või olla nt. Tallinna Ülikool? Sellepärast, et ma sõidaks kuskile perseauku või teeksin oma margi täis võõra inimese ees, teed küsides eriti lihtsasse kohta??? Vabandust, tahtsin lihtsalt hingelt ära saada. : (   (ja selleks ei pea eriti tark olema, et aru saada, et ma taaskord valele trammile läksin, jess)

Pakkisin asju.. Nii kurb hakkas ühe hetkega. Klomp tuli kurku. Nüüd pikutan voodis ja üritan end kokku võtta ning mõtlen pingsalt, millal ma nii vanaks sain. Hetkel on küll tunne, et ei taha kunagi kodust ära minna.



TROLOLOLOLOLOLOLOLOLOLOLOLOLOLOOO : (

I want to get off and go home again
I can’t take the speed it’s moving in
I know I can’t but honestly won’t someone stop this train

So scared of getting older
I’m only good at being young
So I play the numbers game to find away to say that life has just begun.

Why do I keep running from the truth, all I ever think about is you..

arvasin, et Sa peaksid teadma.

Ma ei saa aru, kas mina jooksen kõigi eest ära või nemad minu eest. Igatahes vaatasin ühte kõige kurvemat filmi, mida ma kunagi näinud olen. Nüüd ei saa magada. Mõlgutan oma mõtteid http://www.youtube.com/watch?v=a3ZjsxWyj8I  selle saatel . : )   Kõik on tegelikult hea, vahepeal lihtsalt peab kurb olema.

Maria:
: ))))
kuulasin täna skilletit ja siis mõtlesin kohe WTTFFF
Cärol:
mikssssssss
Maria:
et mis ma ilma sinuta peale hakkan
Cärol:
ma ei sure veeeeeel
Maria:
jah
Cärol:
tibu, kuhu koolis Sa lähed?
kooli*
Maria:
TTÜ
Cärol:
ja tead kuhu ma lähen?:)
Maria:
T A L L I N N A S S E ???? : ): ():):():(:))))))
Cärol:
TLÜ, nii et Sa ei kaotaaaa mindddd
Maria:
JEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEEEEE
MUSI MA ARMASTAN SINNNNDDDD
NIIIIIIIIIIIIII PALJU
Cärol:
mind Sind kaaaaaaaaaaaaa : ))))))
Maria:
(ma ajasin praegu käed IRL laiali)
Cärol:
(A)
Maria:
(K) (K) (K) (L) (L) (L)
mul on 18498793847 korda parem tuju nüüd :):):):)
Cärol:
peabki olema
Maria:
tänks mus




Ja mina tänan Sind kõige eeeeeest : ))))

Mul pole praegu inspiratsiooni millegi jaoks, isegi mitte elamise jaoks. Ma olen nagu taim, mis lihtsalt päevast päeva on ja midagi ei tee, peale kasvamise ja suurenemise ehk, aga teda loetakse elusolendite hulka. Ma tahan endale elu, isegi kui see tähendab seda, et sügis peaks algama. Olekski hea, uus keskkond, uued inimesed ning uus elu. Ja viimasel ajal ma oleksin nagu vihane oma sõprade peale, kes mu suveks üksi jätsid, kuigi nad lihtsalt liiguvad oma eluga edasi ning ma pean neid toetama. Ma toetangi. Mis siis, et ma ei nõustu sellega, mida nad teevad. Alari läks Jõhvi, Kaidar läks sõjaväkke ja ma igatsen neid iga päev ning iga minut, sest enne, kui nad lahkusid jõudsid nad minuga liiga palju koos olla ja koos oma lahkumisega võtsid nad nagu tüki minust kaasa.

Hiiumaa

Hmm, 9 aastat tagasi, kui esimest korda Hiiumaale läksin, siis ma ei saanud öösel üldse magada, sest selline ärevus oli sees, vara pidi ärkama kaa. Nüüd 9 aastat hiljem ei tohtinud ma magama jääda, sest ma olin purjus ja ei oleks õigel ajal ülesse saanud.

Igatahes tripp algas kell pool 4, pühapäeva varahommikul, natukene enne kaheksat olime rohuküla sadamas. Tee peal oli ikka mitu peatust ka. : D nägin kõige ilusamat päikesetõusu oma elus. 

Kuna me öö otsa maganud ei olnud, siis esimene päev koosnes pm ainult magamisest. Läksime praamilt maha, sõitsime kärdlasse, ostsime juua jne, otsisime ööbimiskoha, siis olime mingi tunnikese rannas, jõime siidrit ja siis läksime sõime ja siis magasime kella 15st 20ni. Ärgates läksime uuesti kärdlasse poodi, ostsime head ja siis õhtul istusime vaikselt rannas ja rääkisime ja jõima siidrit nii mõnus oli. 

Teisel päeval trippisime mööda Hiiumaad ringi, eksisime mitu korda ära jne. Käisime estonia mälestusmärgi juures, kassari poolsaarel, seal sõime ka, kirikutes, tuletornides, surfi paradiisis jne. Ma ei viitsigi pikalt kirjutada sellest. Õhtul tegime süüa ja väike siider jälle ja siis suht vara tuttu, kuna järgmine päev pidime vara ärkama.

Kolmandal päeval käisime shoppamas, sain endale õõhe ägeda suure ümbrikkoti, mida niikaua tahtnud olen. : D Ostsime kodustele igast nänni ka ja siis hakkasime praamile liikuma ja muud erilist ei olnud : )

Võtan blogi, kirjutan kaks rida, kustutan ära ja sama stsenaarium 10 korda..
Imelik, suvi on. Ma pole koolis nii kaua aega juba käinud. Mitte midagi pole teinud, aga tunne on selline nagu ma vajaksin puhkust. Midagi, mis mind ellu ärataks. Midagi, mis annaks motivatsiooni või mõtteid. Praegu pole mul motivatsiooni muuks kui thepiratebay.se-get this torrent. Vahepeal küll pead iseenda või kellegi teisega maha vestlusi, mis justkui annaks midagi juurde, aga paari tunniga on see jälle kadunud ja kõik on endine. 

sometimes i wish i could save you...

ja lõpetuseks
 they don't love you like i love you

Eksamid on läbi ja ma olen reaalselt nädal aega lihtsalt vegeteerinud. Ma pole mitte midagi teinud ega tahtnudki teha. Ma pole tahtnud mitte millelegi ega kellelegi mõelda ja see tuleb mul üllatavalt hästi välja. Ma elaksin nagu üksi siin maailmas. Vahepeal käin ainult vanematele pinda ja lõbustan end sellega. Tahaks juba, et oleks sügis vms, sest tahaks näha, mis elust edasi saab. Praegu on kõik nii lahtine. Millelegi ei saa kindel olla. Üks suur peatükk elus saab ju siiski läbi nagu igal pool kuulutatakse. Kuid kui aus olla, siis mind ei kurvastagi nii hullult see lõpetamine. Pole oma klassikaaslastega ala 2 kuud juba koolis olnud vms ja mingit igatsust küll kooli vastu tekkinud ei ole. Suvel kindlasti kirjutan siia tihedamini ka, kuna mul on paar trippi ka plaanis. Juba sellel pühapäeval näiteks lähen Hiiumaale koos Helisega. Kindlasti kirjutan täpsemalt ka siia, mis toimus. Lõpetamisest ehk kirjutan millalgi ning lisan ka paar pilti oma tulevasest ilusast kleidist ning SUUREPÄRASTEST kingadest loomulikult. Peaks üldse siia rohkem oma elust kirjutama mitte ainult sellest, kui sitt maailm on. : D Augustis lähen Londonisse ka mingiks ajaks ning augustis lähen ka elus esimest korda pulma. Kuigi 80% suvest ma ilmselt istun toas ja vaatan päevad läbi filme ja seriaale nagu eelmine suvi ja unustan ära, kus ma elan ja kes ma olen. : D

Ma pole küll miljoneid aastaid mitte halligi kirjutanud, aga vaatasin, et mul on 17 followeri ning mõtlesin, et patt oleks mitte midagi kirjutada. Kuigi, mis siin suurt ikka kirjutada. Kõik teavad, et mul on hetkel eksamite aeg. Kirjutan siis siia ka juba, et ma ei taha mingeid tobedaid küsimusi tuleviku kohta, isegi mitte oleviku kohta. http://www.youtube.com/watch?v=dDxgSvJINlU iseloomustab absoluutselt kõike hetkel : D ja igatahes.. teate, mis mind siin maailmas nii kuradi palju häirib? see, et ühe fucking pisikesi asja, mõtte, teo, tunde pärast, võib midagi olulist nii tundmatuseni muutuda, et tahaks igal vabal hetkel kellegi(või enda) pead vastu seina taguda.

Millal need ajudeta idioodid suureks kasvavad? Arvate, et täispeaga sõitmine on ilgelt lahe jah? Ei näe kaugemale endast? Arvate, et teie enda lõbu on maailmas tähtsaim asi? See ei loe kui paljude inimeste elu te ohtu panete? Arvate, et midagi ei juhtu, jah? "Igal aastal põhjustavad roolijoodikud keskmiselt 400 liiklusõnnetust, milles saavad viga ligi 600 ja surma üle 60-ne inimese." Julgen väita, et need inimesed ennem rooli taha istumist mõtlesid sama. "mis ikka juhtuda saab, ma usaldan end" ja blablabla. Kui juhtub midagi, siis kuidas te edasi elada saate? Pideva kahetsusega vanglatrellide taga? Mis siis kui teie sõber saab tõsiselt viga, nt. kaotab kõndimisvõime või üldse sureb? Mis siis edasi teed? Kuidas Sa vaatad üldse teistele inimestele silma? Kõige enam, kuidas Sa vaatad silma iseendale? A õigus, Sa ei mõtle sellele, sest Sa oled kindel, et seda ei juhtu. Juba enda elu ohtu seadmine peaks olema kuritegu, u know. Sul on antud elu inimene. Mõtle mõnele väiksele lapsele, kes lebab haiglas ja on suremas. Ta ei ole oma elus sittagi näinud. Ta annaks kõik, et tal oleks elu ees. Aga sellised türapead lihtsalt mängivad iseenda ja teiste eludega. kuradi värdjad! oli kurjasti öeldud, aga nii on. Kui näete tänaval puudega inimest ja naerate ja ütlete talle "värdjas", siis ennem vaadake ennast ja mõelge, kes on värdjas. Vastikud egoistlikud värdjad...

Kõik, mida Sa teed on see, et vingud, mida Sul ei ole, aga ainuke, mida Sa peaksid tegema on see, et märkad seda, mis Sul on!
Open Your four eyes please, siis näed ümberringi.

Ja üldse, mis teema naistel ja meestel sellega on, et "mehed on sead ja valetavad" ja "naised on maod ja valetavad"? Mis see sugu siia puutub? Mis mõte on sildistada kõiki naisi ja mehi valetajateks ja sigadeks jne, kui oled paar korda haiget saanud. Ma olen ka haiget saanud, mulle on ka rängalt valetatud. Ma ei sildista sellepärast tervet meessugu. Kõik valetavad! KÕIK... Vb peaksid lihtsalt ennast vaatama (ka mina) ja siis mõtlema, et kas ma olen üldse väärt seda, et kallid, armsad, armastatud, lähedased, sõbrad, lihtsalt inimesed mulle ei valetaks.

täna

lemmikud:
aerosmith-i don't wanna miss a thing
goo goo dolls-iris
matchbox 20-time after time
bon jovi-always
guns and roses-paradise city
guns and roses-november rain
guns and roses-sweet child o' mine
guns and roses-knocking on heavens door
red hot chili peppers - californication
red hot chili peppers - snow (hey oh)
let it be - The Beatles
the beatles-Yesterday
scorpions - wind of change
kansas-dust in the wind
metallica-nothing else matters
nirvana-like teen spirit
led zeppelin-stairway to heaven
the eagles - hotel california
lenny kravitz-again
ozzy osbourne-dreamer
u2-one
r.e.m-everybody hurts
r.e.m-losing my religion
joan osborne-one of us
reamonn-supergirl
ja mitu ruja lugu...

lisaks paar head inimest teisel pool ekraani või telefonitoru ning elu tundub lihtsalt maailma parim noh!

Let’s face it, we’ve changed, we’ve all changed. Somewhere between summer ending and school starting, we’ve all gone our own directions. Hearts were broken, friendships were diminished, and new loves started and new people came into our lives. We no longer spend all of our time together in our circle of friends; we no longer talk for hours about nothing at all. Some of us are finding love while some of us are trying to let go. Even though we’ve changed we all know that even though we’re all finding our own place in the world that when we find love, let go of a love, or when the tears fall, or a smile spreads across our face, we’ll come to each other because no matter where this crazy world takes us and no matter what happens nothing will change so much that we are all not friends forever.


SO TRUE : (

Haige, kui laul on nii hea, et kui seda kuuled, siis tulevad külmavärinad ning peast jookseb läbi tuhat mõtet mineviku, oleviku ning tuleviku kohta.


ma tänan Sind

Andry: "Ma ei tea kas asi on minus, aga ma lihtsalt ei viitsi enam tema blogi lugeda."



nice one : D : D : D

Vaatad mulle silma, küsid:"Milles probleem?"
Vastan:"Liiga palju tegelasi on mu teel.
Keda näha ei taha, kes tuju rikuvad,
Kuid sellest hoolimata ikka mulle ligi tikuvad!"


MINGE PERSSE!


Sa ju tead, kui teised kaoks, siis mina jääks.

Tema

Sina? Tema? Kuidas parem on?

Tema, kes on ajaliselt alati mu elus eksisteerinud. Tema, keda tunnen nagu oma viit sõrme ja samas tema, kes ei suuda leppida minuga. Tema, kes tihti lendab kuskile ära mind mõistamata ning kaasa kutsumata. Tema, kes ei kao vaid mina kaotan tema enda jaoks ennem kui tema jõuab kadumisele mõelda. Tema, kes on pannud mind tundma nii palju kordi nii üksildasena midagi konkreetset tegemata. Tema, kelle poole tahaksin pöörduda iga mure ja rõõmuga, kuid ma ei tee seda, sest ma kardan, et ta on jälle läinud.

Life just hits us

I don't know when life just hits us, but it does at just one point of our lives. It's as if in this maze of life, we finally hit a wall and feel like we wasted all the time we had just going the wrong way.

Sometimes it just feels like yesterday being kids playing hide and seek or just running around on school fields during recess. It couldn't be that long being those kids who played played Pokemon games, collected Yugioh cards, spun Beyblades around, played with barbies, or whatever we did back then, could it?

But then why does it seem like a life time ago now? When did it all just become a memory? When did we all grow up no longer in the realm of imagination facing monsters created through our creativities to now in the realm of realism where the monsters are real in the form of strangers, friends, family, and ourselves.

I mean doesn't it seem like life played a cruel trick on us? Making us want to grow up as fast as possible to just hitting us all at once, wanting us to go back to when we were younger...where we were safe behind our naivety and innocence.

Can someone please tell me, when did life just hit us?

Ta võib olla vaikne ja sulada seinaga ühte, kuid halli korpuse all särtsub erk ja loov protsessor, mis suudab analüüsida ja tulla lagedale geniaalsete ning innovatiivsete lahendustega (muuseas arvake ära, kas ta saksa keelt oskab?).
Wadeva, tema stiilitunnetus ja originaalsus sõnas, teos ja riietumisstiilis iseloomustavad teda, ning inimesed respekteerivad tema arvamusi juba pärast ühepäevast tutvust. Kui tema ambitsioonid oleks natukenegi kõrgemal, sobiks ta ideaalselt juhiks, kuna omab alati visiooni asjade arengust. Iseasi, kas see visioon on alati terve mõistuse vili...aju sellise ülekoormuse juures:) Kui tahate teada, milline ta välimuselt välja näeb - siis - olge lahke - mr Burns seriaalist Simpsonid:P Nali.


TEST

Pole ammu kirjutanud siia midagi asjalikku. : D
Täna on imelik päev. Algus oli normaalne, aga sellest ajast peale kui rongi pealt maha tulin, on imelik. Selline tunne nagu oleks ala kahe aasta tagune aeg. Ma ei oska seda seletada, aga see on imelik. Õhk oli selline ja kodus on ka nii weird olla. Selline muusika ka käib, mis tekitab sellist teistmoodi tunnet. Ja ma olen lauaarvutis. Seda pole kaua olnud. Nii neutraalne tunne on. tahan lund. lund.lund. lund. lund. lund. lund.

I'll be your dream
I'll be your wish
I'll be your fantasy.
I'll be your hope
I'll be your love
Be everything that you need.
I love you more with every breath


I want to stand with you on a mountain.
I want to bathe with you in the sea.
I want to lay like this forever.
Until the sky falls down on me...

Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We were all meant to shine, as children do. It's not just in some of us, it's in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.

" Do not stand at my grave and weep,
I am not there; I do not sleep.
I am the autumn wind that blows,
And the diamond glints on the snow.
When you awaken in the morning hush,
I am the sweep uplifting rush...
of quiet birds circled in flight.
I am the star that shines in the night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there, I do not die."