Ma võiks vist siia kirjutada pikalt ja laialt, kui vihane ma olen, kõigi ja kõige peale ja üldse kirjutan ma siia ainult, siis kui kõik on tühine ja ma vihane olen. wtf? Peaks midagi ilusat ka kirjutama. Täna oli peaaegu ilus päev, peaaegu. Ei, õhtu oli ilus. Praegu on ka õues kindlasti ilus. Ma pean juba varsti ärkama, aga und ei ole. Pole mõtet magama minnagi. Mis inimestel viga on? Ma tean, see peaks uus lõik olema, aga suva. Ma võin, praegu ma võin. 12.klassis, kui kirjandit kirjutan, siis ma ei või, seega pean ma praegu rikkuma niipaljusi õigekeelsus ja vormistus reegleid kui võimalik. Ma arvan tegelt, et viga on minus, igas asjas. Naiivne ja loll nagu ma olen. Vähemalt tuleb suvi, ma arvan, et esimesed päevad peaks kõik halva ära jooma ja end tsüklisse tõmbama, siis ei saa midagi halb olla. Ainult peale mõne päevast joomist käib mu peas mõte "Oh kui nõme tunne on olla kaine". Praegu on täpselt selline tunne, et eiraks kõiki reegleid, kaoks kuskile ja oleks seal. Aga ei saa, kool surub. Milleks üldse sundida end pingutama? Milleks üldse asjade pärast võidelda sellisel viisil? Ma olen nii väsinud, mu pea on füüsika, keemia ja prantsuse keel. Ma näen unes ka neid, fo sho. Kurat, ma vaatan, et see postitus on tõesti väga "loogiline". Natuke ühte ja teist, segane, aga nii on kõik asjad. Mul tuli üksäev isu kitarri mängida, aga mul ei ole kitarri enam ja kui oli, siis ma puudutasin seda 4-5 aasta jooksul vb 50 korda ja see oli ka alguses. Ma ei saa aru, miks me ei või kunagi tunda rõõmu millestki, mis meil olemas on? Alles nüüd sain aru, et ma vajan seda kitarri. Mis siis, et vb iluasjaks oma tuppa, aga ma vajan ja kui see praegu siin oleks, siis laseks ma nendelt keeltelt igasuguseid akorde välja, mis siis, et ma ei oska ja ma ei tea, niisama litiks. Inimestega on ka vist nii nagu minul kitarriga, kui olemas on, siis ei vaja seda niipalju ja ei väärtusta seda, aga kui see kadunud on, siis on tühi tunne. Oleks mul vaid huvi kasvõi ühe asja vastu või oleks mul kasvõi motivatsiooni midagi teha. Aga pole. Ma olen varsti 100 kilone ja mind ei motiveeri miski alla võtma. Mind ei motiveeri miski end tagasi hoidmast, mitte miski. Ma arvan, et kõigil peaks olema motivatsiooni, et edasi liikuda, mitte olla kinni hetkedes, mida enam pole. Minevik on naljakas, igas suhtes ja aja möödudes on imelik mõelda, kuidas inimesed muutuvad ja millised me kõik varem olime. Kasvades muutub mitu korda seltskond, kuhu Sa kuulud ja kunagi ei tea, milline Sinu jaoks tegelt parim oli. Mina ka ei tea, muidugi tahaks ma, et kõik oleks nagu varem, aga üleüldiselt toimub mingi lahkukasvamine peaaegu kõigiga ja igaltpoolt tuleb hoope, mis võtavad jõudu. Vahel tuleb mõte, et kui kõik kaovad ja on ja ei ole, siis millised on need õiged inimesed? Kõigil peab ju olema keegi, kes on Su kõrval peaaegu sünnist surmani. Või ei pea? Vähemalt keegi, kes kunagi Sulle haiget ei tee, keegi, kes alati on Su kõrval ja alati meeldid Sina talle sellisena nagu Sa ise oled, mitte sellena, kes Sa olid või sellena, kes tema tahaks, et Sa oleks. Ühel päeval saame me niikuinii aru, mis oli õige mis vale ning, kes meie kõrval alati on. Palju on selliseid inimesi, kes võiksidki alatiseks mu kõrvale jääda, aga nad kaovad ikka ja me saame aru, et keegi, kes kunagi poleks tohtinud Sind alt vedada teeb seda, üleüldiselt.
