"When you're gone the pieces of my heart are missing you, when you're gone the face i came to know is missing too, when you're gone the words i need to hear to get me through the day and make it ok."
See laul mõjub kuidagi imelikult...
Kui kirjutada nüüd enda elust natukene (mida ma tavaliselt väldin, kuna mulle ei meeldi selliseid seletuskirju siia kirjutada), siis kirjutaks ülikoolist. Esiteks on mu tunniplaan selline, et ükski päev ei alga varem kui 12.15, esmaspäeviti algab üldse 16.15. Olete kadedad? : D Täna muidugi ajasin end hädavaevu jalule, et kooli minna ja siis seal olles, peale 15 minutilist passimist, teatab mingi tüüp, et loeng jääb ilmselt ära. No wtf? Mille jaoks? Teiseks peaksin vist natukene oma suhtumist muutma, kuna ma olen ilmselt meie kursusel ainuke, kes kellegagi veel bondinud ei ole. Aega nõuab, ei lähe see nii ruttu. Üldiselt on ka enamjaolt kogu aeg kurb tuju, sest tahaks koju. Ma ei ole kunagi olnud kodust ära kauem kui 5 ööd äkki? Jah, ma olen memmekas ja jobu, kes ei taha kuidagi suureks kasvada. Ja see kahenädalane eemalolek mõjub rusuvalt. Ilmselt kui koju jõuan, siis ei tõsta jalgagi koduuksest välja.
Ja mu eelmist "i hate Tallinn part I" postitust kommenteeris üks anonüümne "Sa võiks sama hästi postituse pealkirjaks kirjutada "i hate everything part 9999999999" " ja ausalt, you made my day. : D Kahju ainult, et ma selle kogemata ära kustutasin, aga ma täitsa luban Sul selle uuesti kirjutada.
