Ma sain vist ühel ilusal  hiliskevadisel ööl mingi ilmutuse. Ma ärkasin esmaspäeva või siis teisipäeva (enam ei mäleta kummal) hommikul ülesse. Ma teadsin, et olin unes näinud midagi sellist, mis sundis mind ärgates esimene asjana haarama voodi kõrval olevat läpakat. Võtsin läpaka, avasin google chrome'i, trükkisin sisse facebook.com, võtsin konto seaded ja enne kui olin arugi saanud oli facebook ära deletetud. Läksin uhke tundega kööki, tegin kohvi ning unenägu, mis sundis mind niiviisi tegutsema oli mu mälu sügavaimatest soppidest ka kustutatud. Ja siis nüüd ma elan või pigem vegeteerin ilma facebookita!

Ajad on ikka nii muutunud. Eile käisime Sandraga pikal jalutuskäigul Pirital ja rääkisime, kuidas ei kujutaks ette, et elaks kellegagi koos ja mingi hullem pereelu käiks. Täna hakkasin mõtlema, et kui mu ema oli sama vana kui mina praegu, siis ta oli juba rase ja ootas mind ning see oli täiesti normaalne. Kui mina jääksin praegu rasedaks, siis mõtleks terve maailm "wtf,, ta on nii noor, laps saab lapse" jne.

Ma ausalt tahaks tihti ja palju blogida, aga ma ei suuda olla selline päevablogija. Mulle ei meeldi kirjutada enda tegemistest ja päevakavast, kuigi nii oleks palju asjad lihtsamad. Ei ole ju aega kogu aeg oma sõprade ja tuttavatega suhelda ja rääkida ning blogi vahendusel oleks nii hea teisi enda elukäiguga kursis hoida. Mulle endale meeldib mõne tuttava blogi lugeda. Teada, et neil läheb hästi, et kõik on korras.

Kaidar helistas täna kaitseväeeest. Kurtis kui mõttetu Kevadtorm on ja et midagi ei toimu ja tal on nii kopp ees passimisest. Rääkisime ikka kõvasti üle poole tunni juttu. Ta tekitas kuidagi isegi minus sellise suveootuse. Tegime paar plaani ja siis oleks nagu põhjust suve oodata. Veelgi enam sp, et ma olen viimasel ajal nagu nunn, kes mitte midagi ei tee. Istun kodus ja vahin filme ja seriaale, millel isegi mitte mingit mõtet ei ole. : D Alkohol ei lähe ka üldse alla, joon ühe õlle või siidri ja siis on selline tunne nagu rohkem ei taha ja tohi.

Ma tean, see postitus ei olnud üldse minulik, aga vähemalt postitasin. : D
Maria kirjutas mulle hiljuti "Su blogi on ikka nii aktiivne, ei jõua vanu postitusi äragi lugeda, kui uus juba tuleb" : D

honey, i'm backkkkk

Ma ei ole blogisse kirjutanud 6 kuud ja 1 päev. : D  Kuigi terve selle aja olen tundnud suurt tungi blogida, aga ma ei ole lihtsalt tahtnud seda avada, sest ma tean, et jõuaksin/viitsiksin/tahaksin siia postitusi teha ala kuus korra. Täna siiski lõpuks mõtlesin, et oleks aeg taas fageeet.blogspot.com kättesaadavaks teha.
Imelik, kui kiiresti on see aasta lennanud. Täna kirjutasid juba järgmised abituriendid kirjandit (kui seda veel nii nimetada saab), alles kirjutasin mina. Esimene aasta ülikoolis hakkab läbi saama ja kohale hakkab jõudma minu "lemmik" aastaaeg. Mitte et ma suve vihkaks, aga no ei armasta ka. : D Võib öelda, et sügis toob ilmselt mu ellu midagi uut ja suurt, äkki uue eriala või uue elukohagi, we'll see. Midagi kindlat tegelikult ei olnudki, millest ma oleksin kirjutada tahtnud. Lihtsalt vist igatsesin seda, et kui avan lingi blogger.com, siis saan sellele oranzile ikoonile vajutada ja ise ka midagi kirjutada, mitte ainult teiste postitusi lugeda.