Kell on 2:19 ja mida teen mina? Istun arvutis ja kirjutan blogisse, kuhu ma pole juba tükk aega midagi kirjutanud. Pole viitsimist olnud nooh. Millest üldse alustada? Mul on täna nii imelik tuju. Kuidagi üksi on olla, vaikne. Kõik, mis toimub justkui läheks minust vaikselt mööda. Ja iga nõme pisiasi ajab mind närvi. Näiteks tvst tulevad seebikad, cmooooon. Midagi uut võiks juba välja mõelda. Igal pool sama stsenaarium. SA OLED SEDA TEINUD? TE TEGITE SEDA???? Omg, miks peab üldse siukest jama eetrisse laskma? Ja siis veel ajab närvi, et juuksed on nii elektrit täis ja mu näonahk on hullem kui miniväli. Ja siis mind ajab närvi, et on reede õhtu ja ma ei teinud mitte midagi, ja kõige enam ajab mind närvi, et esmaspäevast hakkab jälle KOOL!!! Ma ei taha sinna minna, see on nii vangla, ma tahaks, et gümna juba läbi oleks ja ma saaks teha asju, mida ma tahan, mitte õppida pealesunnitult asju, mis mind ei huvita... Täna uinungi mõttega-MA EI TAHA KOOLI!

TALV

Oh, ma nagu täna tunnen nii talve lõhna ja talve õhku. Hommikul ka, autoaknad olid jääs ja asfalt õrnalt ja muru oli jumala valge. Ei jõua ära oodata seda esimest lund, isegi kui see pikalt maha ei jää. Alustasin ka vaikselt talvega juba, panin paksud püksid jalga. Nii mõnus oli. KÕIGE MÕNUSAM!!! LUMI TULE!

Miks hommikul ärkamine ikka veel nii raske on? Ainuke ilus asi hommiku juures on ilus vaade rõdult. Muidu pole hommikus midagi ilusat. Ja siis peab vanglasse ka minema-kooli! Jeee, seega hommik on lõplikult kuulutatud päeva jubedaimaks osaks. Eriti mõnus on eelmisel õhtul 3ni üleval olla ja öö jooksul 4 tundi magada. Kui hommikused ilutoimetused ära jätta, saaks vähemalt 50 minutit kauem magada. Aga pigem ilu kui uni. Koolis oli ka suht feil päev täna, sesmõttes, et 8 tundi ja viimases tunnis räägiti millestki, mis mind üldse ei huvita. Ja peale kooli koju tulla, kõige mõnusam osa päevast, keegi ei oota ees, lähed esimese asjana magamistuppa, kisud kooliriided seljast, topid XL-särgi selga, jooksed külmkapi juurde, võtad mahlapaki, teed paar võikut ja maandud tv ees. Mmmmmm, ainult nii võikski elu käia. See osa päevast kui õppima peab hakkama, mmm see võiks olemata olla. Õhtu, mm voodi seal nurgas on nii ahvatlev, kahju, et wifit pole, seega pean siin laua taga passima.. Ouu ma korra wc-sse, ilge pissihäda on. Tagasi, mm kergem olla kohe, ei pea vähemalt põie lõhkemist kartma. : D Tegelt peaks hakkama õppima, mitte panema siia kirja oma mõttetuid mõtteid ja kulutama klaviatuuri. Pigem läheks magama kui õppima. Aga ei saa. Kohusetunne on täna kuidagi väga kiuslik.

SAJANDI SUURIM DILEMMA

Ma olen juba 2 tundi pead vaevanud küsimuse üle, kas panna kingad või ei? Peaksin ka mainima, et PUKA pidu on. IKKAGI PUKA : D Suve viimane pidu siin siiski. Ei oska isegi ennustada kuidas tänane õhtu lõppeda võib.

Tegelt peaks mainima, et ainult väga blond suudaks kaks tundi mõelda sellele, kas panna kingad või ei, kui ta teab, et on injured ja ei saa seda niikuinii teha.

: )

"ta tõstab käe ja varjab taas näo, siis tõuseb ta trepilt ja huultelt kostub vaikselt Sind ikka ma armastan..."
Ikka ja jälle olen käima pannud toe tagi plaadi, mis on minu jaoks üks viimase aja parimad plaate, mis eestlased välja andnud, niiet respekt mehed!

Riiias käisime.

Käisime klassiga Riias, õigem oleks öelda väikse osaga meie klassist. Alguses ma kahtlesin, kas otsus minna oli õige, kuna meie klass pole kunagi just kõige paremini läbi saanud, kuid kus Sa sellega. Nende 9 aasta jooksul pole mul toredam nendega olnudki. Vaata, et kahetsema ei hakkanud otsust Pukast ära minna. Aga jah alustasime sõiduga hommikul kell 7, muidugi magasin ma sisse ning hommikusest pea pesemisest ei tulnud midagi välja. Praegu peaksin tänama Josti, tänu tema kõnele ma üldse ärkasin. Sõit oli mõnus ning naerda sai palju, nagu KEK-i aegadel, kes teab see teab. : D Esimene peatus oli loomaaias. Koht, kuhu ma mingi hinna eest minna ei tahtnud, esiteks sest olin käinud ja teiseks loomad ei meeldi mulle. Ja siis hakkas see pinda käimine, et ma tuleksin, lõpuks paar inimest lihtsalt tirisid mu väravatest sisse. Lõpuks ma seda ei kahetsenudki niipalju. Järgmiseks käisime linna peal, vanalinnas pigem tegelt. Teised ostsid stokist pitsat, aga meie Alari ja Agnega ikka nagu maakad ostsime rukkipala, atleet sulajuustu, singiviile ja juustu. Aga samas seal maas istuda ja süüa oli väga hea. Päeva vb kõige naljakam osa oli Lidos, käisime uisutamas. Jost oli esimest korda uiskudel. Ta oli tõesti nagu lehm libedal jääl. Ega ükski meist püsti jäänud, kõik ikka korra kukkusid. Viimane peatus-Alfa, tsillisin ringi Alari ja Agnega, üritasime leida räpiriiete poodi, aga vaat ei leidnud. Eks oli Rimis ka lõbus seik, kus riiakatele valetasin, et olen 19, et nad mulle gini ostaks, ajasin neile, et ID jäi koju ja nad uskusid. Tagasisõit oli väga meeldejääv ning koju jõudes olime veel natukene õues. Tõsiselt hea tunne oli, leppisime veel kokku, et laupäeval läheme Kaidari juurde maale peole.

Igatahes selle postituse pühendan Agnele, Alarile, Kaidarile, Taavile ja Jostile.

Alariga.

Taaviga.