laisk laupäev

Kuidagi poollõsukil olen siin diivanil, ühe silmaga vaatan filmi "Forresteri leidmine" ja teisega kirjutan siia. Kui rääkida filmist, siis see pole mingi uus film, vastupidi, suhteliselt vana, aga siiski siiani üks hea film. Ma ei viitsi siia päris ümber trükkida, millest film räägib jne. Igaüks peaks ise seda vaatama, kui tahab. Filmist on ka väga palju õppida. Nt "Mustand kirjuta südamega ja hiljem puhtand peaga" . St et kui kirjutad midagi, siis lihtsalt lase endal trükkida, ära peatu, lihtsalt kirjuta kõik, mis tuleb ning hiljem võid seda natukene korrigeerida ja nö paremaks teha. M vähemalt mina mõistan seda nii. Avastasin, et kui ise midagi kirjutan lähtun ka sellest lausest. Filmi tegelaskujud tunduvad mulle samuti huvitavad. Üks on erakust vanamees, kes andis välja ainult ühe raamatu, aga see raamat on pälvinud väga palju tähelepanu ning vanamees on tänu sellele raamatule auhindu võitnud, kuid küsimusele, miks ta kirjutas ainult ühe raamatu, ei oska keegi vastata. Teine peategelane on noor poiss, kes mängib korvpalli, kuid kel on väga mahedad kirjutised, mida ta kirjutab oma märkmikutesse. Nende vahel areneb sõprus, mida tuleb saladuses hoida nüüd tahangi näha, mis neist edasi saab. : D

Oooojaaa siis homme on 1.advent juba, appi. Ma ei saa aru, miks jõulud algavad juba kuu aega varem kui nad tegelt on. Niigi see püha mulle ei meeldi, siis miks seda peab niikaua leierdama? Olgu see 24.dest ja siis kaks püha ära ja kõik, matame selleks aastaks jõulud maha. Aga ei.. Inimesed lähevad lausa hulluks nende jõuludega. Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on. Iga aasta on need. Inimesed on nii põhjusetult ja mõtetult õnnelikud. Sellep ma jõule ei kannatagi. Igalpool mingid irvavad näod ja igalpool käib mingi jingle bells ja mingid jõulu hullud soovivad igale möödujale HÄID JÕULE! WTF inimesed? Järjekordselt tuleb välja minu negatiivsus kõigi poolt armastatud jõulude vastu.

Teisipäev, järjekordne päev, kui ma kooli ei läinud. Sorri, pea valutas. Öösel ei saanud magada ka niiet ma olin hommikul nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud, et kooli minna. Ja pealegi, mida ma kaotan ühe puudutud päevaga? Mitte midagi, igapäev üks ja sama, peab õppima asju, mida kästakse, aga neid asju, mis mind tegelikult huvitaks? Kes neid õpetab? Mitte keegi. Niiet järeldus: mis kasu on koolist, kui ma nkn ei püüa teadmisi, mis mind ei huvita? Täielik motivatsiooni puudus on mul hetkel. Ma ei tea ise ka, millest see tingitud on. Vb täiesti planeerimata tulevikust. Mul ei ole elus kindlat mudelit mille järgi elada nagu kõigil on. Ma ei näe oma elu tulevikus sellisena, et töötan kuskil ainult sellep, et palk on suur, võtan rikka mehe, saame kaks last, elame kahekorruselises majas ning meil on koer ja kaks autot. Enamustel on ühed ja samas eesmärgid eluks nagu ma õpioskuste tunnis aru sain, kui pidime kirja panema oma eesmärgid eluks. Ma tahaks tegeleda tulevikus millegagi, mis mind tegelikult ka huvitaks, mille vastu ma tunneks kirge ja mida ma tahaksin ise teha. Samuti ei ole ma rahul haridussüsteemiga või no õppekavadega. Seal võiks olla uuendusi. Võiks läheneda õpilastele kui persoonidele mitte, et kõik õpilased on üks hall mass. Okei, on küll olemas valikained, et kõik saaks natukene teadmisi teatud asjade suhtes. Kuid juba õppekavasi koostades võiks arvestada erinevate inimestega. Noortele meeldiks kindlasti, kui keegi pööraks rohkem tähelepanu ainetele, mida tahab just tema õppida. Võiks olla nii, et kui aine ei huvita õpid seda palju kergema programmi alusel ja kui huvitab siis just tugevalt ja võiks oli erinevad õpilasgrupid, kellel on ühised huvid ning nende õppetöö võiks olla koostatud just nende huvide järgi. See tõstaks kindlasti paljude keskmist hinnet jne. On küll olemas reaalklassid, humanitaarklassid, loodusklassid jne. Aga see pole päris see, mida ma silmas pean. Samuti võiks olla mõni aine juures, mida oleks kõigil vaja, aga õpitakse ainult valikainete raames. M just siuksed mõtted tulevadki mul täiesti tavalisel teisipäeval koolist puududes, blogi kirjutades ning rohelist teed juues.

Kell on 2:19 ja mida teen mina? Istun arvutis ja kirjutan blogisse, kuhu ma pole juba tükk aega midagi kirjutanud. Pole viitsimist olnud nooh. Millest üldse alustada? Mul on täna nii imelik tuju. Kuidagi üksi on olla, vaikne. Kõik, mis toimub justkui läheks minust vaikselt mööda. Ja iga nõme pisiasi ajab mind närvi. Näiteks tvst tulevad seebikad, cmooooon. Midagi uut võiks juba välja mõelda. Igal pool sama stsenaarium. SA OLED SEDA TEINUD? TE TEGITE SEDA???? Omg, miks peab üldse siukest jama eetrisse laskma? Ja siis veel ajab närvi, et juuksed on nii elektrit täis ja mu näonahk on hullem kui miniväli. Ja siis mind ajab närvi, et on reede õhtu ja ma ei teinud mitte midagi, ja kõige enam ajab mind närvi, et esmaspäevast hakkab jälle KOOL!!! Ma ei taha sinna minna, see on nii vangla, ma tahaks, et gümna juba läbi oleks ja ma saaks teha asju, mida ma tahan, mitte õppida pealesunnitult asju, mis mind ei huvita... Täna uinungi mõttega-MA EI TAHA KOOLI!

TALV

Oh, ma nagu täna tunnen nii talve lõhna ja talve õhku. Hommikul ka, autoaknad olid jääs ja asfalt õrnalt ja muru oli jumala valge. Ei jõua ära oodata seda esimest lund, isegi kui see pikalt maha ei jää. Alustasin ka vaikselt talvega juba, panin paksud püksid jalga. Nii mõnus oli. KÕIGE MÕNUSAM!!! LUMI TULE!

Miks hommikul ärkamine ikka veel nii raske on? Ainuke ilus asi hommiku juures on ilus vaade rõdult. Muidu pole hommikus midagi ilusat. Ja siis peab vanglasse ka minema-kooli! Jeee, seega hommik on lõplikult kuulutatud päeva jubedaimaks osaks. Eriti mõnus on eelmisel õhtul 3ni üleval olla ja öö jooksul 4 tundi magada. Kui hommikused ilutoimetused ära jätta, saaks vähemalt 50 minutit kauem magada. Aga pigem ilu kui uni. Koolis oli ka suht feil päev täna, sesmõttes, et 8 tundi ja viimases tunnis räägiti millestki, mis mind üldse ei huvita. Ja peale kooli koju tulla, kõige mõnusam osa päevast, keegi ei oota ees, lähed esimese asjana magamistuppa, kisud kooliriided seljast, topid XL-särgi selga, jooksed külmkapi juurde, võtad mahlapaki, teed paar võikut ja maandud tv ees. Mmmmmm, ainult nii võikski elu käia. See osa päevast kui õppima peab hakkama, mmm see võiks olemata olla. Õhtu, mm voodi seal nurgas on nii ahvatlev, kahju, et wifit pole, seega pean siin laua taga passima.. Ouu ma korra wc-sse, ilge pissihäda on. Tagasi, mm kergem olla kohe, ei pea vähemalt põie lõhkemist kartma. : D Tegelt peaks hakkama õppima, mitte panema siia kirja oma mõttetuid mõtteid ja kulutama klaviatuuri. Pigem läheks magama kui õppima. Aga ei saa. Kohusetunne on täna kuidagi väga kiuslik.

SAJANDI SUURIM DILEMMA

Ma olen juba 2 tundi pead vaevanud küsimuse üle, kas panna kingad või ei? Peaksin ka mainima, et PUKA pidu on. IKKAGI PUKA : D Suve viimane pidu siin siiski. Ei oska isegi ennustada kuidas tänane õhtu lõppeda võib.

Tegelt peaks mainima, et ainult väga blond suudaks kaks tundi mõelda sellele, kas panna kingad või ei, kui ta teab, et on injured ja ei saa seda niikuinii teha.

: )

"ta tõstab käe ja varjab taas näo, siis tõuseb ta trepilt ja huultelt kostub vaikselt Sind ikka ma armastan..."
Ikka ja jälle olen käima pannud toe tagi plaadi, mis on minu jaoks üks viimase aja parimad plaate, mis eestlased välja andnud, niiet respekt mehed!

Riiias käisime.

Käisime klassiga Riias, õigem oleks öelda väikse osaga meie klassist. Alguses ma kahtlesin, kas otsus minna oli õige, kuna meie klass pole kunagi just kõige paremini läbi saanud, kuid kus Sa sellega. Nende 9 aasta jooksul pole mul toredam nendega olnudki. Vaata, et kahetsema ei hakkanud otsust Pukast ära minna. Aga jah alustasime sõiduga hommikul kell 7, muidugi magasin ma sisse ning hommikusest pea pesemisest ei tulnud midagi välja. Praegu peaksin tänama Josti, tänu tema kõnele ma üldse ärkasin. Sõit oli mõnus ning naerda sai palju, nagu KEK-i aegadel, kes teab see teab. : D Esimene peatus oli loomaaias. Koht, kuhu ma mingi hinna eest minna ei tahtnud, esiteks sest olin käinud ja teiseks loomad ei meeldi mulle. Ja siis hakkas see pinda käimine, et ma tuleksin, lõpuks paar inimest lihtsalt tirisid mu väravatest sisse. Lõpuks ma seda ei kahetsenudki niipalju. Järgmiseks käisime linna peal, vanalinnas pigem tegelt. Teised ostsid stokist pitsat, aga meie Alari ja Agnega ikka nagu maakad ostsime rukkipala, atleet sulajuustu, singiviile ja juustu. Aga samas seal maas istuda ja süüa oli väga hea. Päeva vb kõige naljakam osa oli Lidos, käisime uisutamas. Jost oli esimest korda uiskudel. Ta oli tõesti nagu lehm libedal jääl. Ega ükski meist püsti jäänud, kõik ikka korra kukkusid. Viimane peatus-Alfa, tsillisin ringi Alari ja Agnega, üritasime leida räpiriiete poodi, aga vaat ei leidnud. Eks oli Rimis ka lõbus seik, kus riiakatele valetasin, et olen 19, et nad mulle gini ostaks, ajasin neile, et ID jäi koju ja nad uskusid. Tagasisõit oli väga meeldejääv ning koju jõudes olime veel natukene õues. Tõsiselt hea tunne oli, leppisime veel kokku, et laupäeval läheme Kaidari juurde maale peole.

Igatahes selle postituse pühendan Agnele, Alarile, Kaidarile, Taavile ja Jostile.

Alariga.

Taaviga.