..somewhere between the cigarettes and late night tv

Mul pole praegu inspiratsiooni millegi jaoks, isegi mitte elamise jaoks. Ma olen nagu taim, mis lihtsalt päevast päeva on ja midagi ei tee, peale kasvamise ja suurenemise ehk, aga teda loetakse elusolendite hulka. Ma tahan endale elu, isegi kui see tähendab seda, et sügis peaks algama. Olekski hea, uus keskkond, uued inimesed ning uus elu. Ja viimasel ajal ma oleksin nagu vihane oma sõprade peale, kes mu suveks üksi jätsid, kuigi nad lihtsalt liiguvad oma eluga edasi ning ma pean neid toetama. Ma toetangi. Mis siis, et ma ei nõustu sellega, mida nad teevad. Alari läks Jõhvi, Kaidar läks sõjaväkke ja ma igatsen neid iga päev ning iga minut, sest enne, kui nad lahkusid jõudsid nad minuga liiga palju koos olla ja koos oma lahkumisega võtsid nad nagu tüki minust kaasa.