Ega ei oskagi kuskilt alustada. Kuulsin täna, et üks väike poiss, kõigest 11.aastane Pukast suri täna öösel. Kuigi ma temaga ei suhtlenud, ikkagi on nii rõve ja haige ja vihane tunne elu peale. Mida peavad ta lähedased tundma? Ja tra terve Puka on masenduses. Putsi, miks siuksed asjad juhtuvad üldse? Mingid haiged reaperid ja killerid jäävad sis ka ellu kui noaga südamesse saavad või kuuli pähe ja siis head inimesed surevad siukestel põhjustel? Elu on nii ebaõiglane. Ja ma tean, et sellistele küsimustele ei saa kunagi keegi vastuseid, aga siiski. Sellised asjad näitavadki, et elu võib iga hetkega läbi saada, ükskõik, kus Sa oled, mida Sa teed, kui vana Sa oled. Lihtsalt nö "jumal" teeb sõrmenipsu ja kõik, elu ei ole mingil määral Sinu käsutuses ja Sinu valduses, alati võib olla viimane sekund.. Mai oska kuidagi kaasa tunda Jannele, ja üldse ta perele. Ma tõesti soovin südamest, et ta oleks teiega. Ma ei suuda ette ka kujutada, mida tähendab selline kaotus pere jaoks. See väike poiss oli ju ometi nii elurõõmus, selle aja kui ühes koolis käisime, siis ta ainult naeriski koguaeg, siblis ringi, käis kossutrennis. Lihtsalt suur osa perest sureb koos selliste sündmustega. Aga keegi ei saa sinna parata, mitte keegi, elul on omad valikud meiega, kuigi tra ma ei kiida neid heaks, seega ma ütlengi GOD IME T*RA!!!!!!!!!!
Puhka rahus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar