ma vihkan pealkirjade panemist, eriti blogi sissekandele

Alles kaks minutit tagasi teadsin ma täpselt, millest tahan kirjutama hakata. Aga jep, mu mõtted kaovad sama kiiresti, kui nad tekkinud on.

Võin nüüd rääkida nvst. Käisin Reiu Rockil (http://www.reiurock.ee/), siinkohal suured tänud oma kallile sõbrale Erkile, kes mind sinna tassis. Kõige rohkem kahte päeva iseloomustab 3 sõna/väljendit: 2 päeva lausjoomist, pm pöörfi seltskond ja kõige kuradi sitem ilm üldse. Mis kuradi pärast peab kahel nii oodatud päeval ilm niiii jube olema? Nahhuj, kes seda tahtis? Keegi. Ükski faking festivalil osalenud inimene poleks TAHTNUD sellist ilma ega OODANUD sellist ilma, aga ikka on seal üleval pilvedes mingi ajunuss, tra. Haige macho paraad viskab ka üle. Mingid tondid arvavad, et nad on ilgelt lahedad vennad, kui nad endale wc-paberi pähe seovad ja mängivad Daniel Sani, nagu Erki ütles "Wax off, wax on". Sinna kohta saamine oli ka paras nobeli preemia laureaatidele, vb nemad oleks paremini kohale jõudnud. Muidugi korraldus andis ka soovida, telklaager pidi avatama kella 12st, kohale jõudes kuulutas paks kiilakas "turvamees" meile, et see avatakse kella 13 ajal ja guess what, kas kell 13 oli juba see kurikuulus vennike kohal, kes meie piletid käepaelade vastu vahetas? Hui oli. Kerge hilinemine, ei muidugi, väga mahe oli paar tundi seal värava ees passida õrnas sajus ja juua õlut ja siidrit, millest pidi jätkuma natukene kauemaks. IMEstama pani ka see, et telklaager oli üüüüberväike, seal oli pm telk telgi küljes ja kui ma ei eksi siis suurim telgi nr, mida ma nägin oli 89, mõelge nüüd mitu inimest oli ühes telgis ning siis mõelge faktile, et seal oli üks wc. Negatiivsete asjade alla võin veel kirjutada selle, et ma olin tõesti "parim" inimene, kellega minna telkima. Esiteks ennustasid KÕIK ilmajaamad kaheks päevaks vihma ja kas ma võtsin mõne pusa või jope kaasa? No ei, ma mõtlesin ikka, et äkki pilved andestavad, kaovad nahhuj ning lasevad päikesel meie peale särada samamoodi nagu meie särame enda inimeste peale. Selle asemel, et kasvõi üks pusa kaasa võtta, võtsin mina hunnikus särke jne, asja tipp oli see, et paar mu valget maikat ja üks särk oli niiskeks saanud kotis ning ka mu neoonroheline/kolllane rinnahoidja ning mu valged iludused on kollaseid/rohelisi mitteiludusi täis. Ma olin ka arvestanud, et "Ohh käin Tartus korteris läbi, võtan dcd ja pusa ja kaamerakoti ja kõik on hea.", kui ainult välja arvata üks pisike komplikatsioon, milleks oli see, et "wth, kus mu tartu kodu võtmed on?". Kohalejõudes pidid mu hõumid jällegi minus pettuma, sest ma vist sügaval oma südames arvasin, et telk püsib kinni ka ilma vaiateta. Ausalt, ma ei ole loll ega blond, aga lihtsalt vahepeal pole mu mõistus päris peas.
mmmm ja nüüd aitab negatiivsusest, kõik pole alati üdini halb, isegi siis pole, kui ma üritan kõike selleks tembeldada.
Muusika, ma avastasin endas nagu teise poole. Sellise poole, millest ma veel midagi ei teadnud. Ma olen küll sellist sorti muusikat kuulanud, mis seal oli, aga mitte eriti palju ja ma pole sellest kunagi suures vaimustuses olnud, aga juba natuke enne seda, see muutus. Mu muusikamaitse on avardunud. Enam pole ainult need räpigänstad, kes kirjutavad riime ja komponseerivad instrumentaale. Ei, ma ei mõtle, et mul midagi nende vastu on, kurat ka teab, ma armastan neid, nende muusikat, sõnu, kõike, kompromissitult. Nad on nii andekad, nii siirad ja nii otsekohesed. Kui kuulata seda südamega ja panna tähele iga sõna, lauset, nooti, kui vaadelda seda kõike tervikuna, siis tegelikult pole see kaugeltki ropendamiskunst. God. Seltskondseltskond. Tra, ma ei saa aru, kuidas saab olla Gerli niii normaalne. Tavaliselt piffid, kellel poiss on, on enamjaolt suht idioodid ja eriti veel need tüdrukud, kes käivad mu sõbraga, aga ta on hoopis teistsugune. Temaga võin teha kõige idiootsemaid nalju, naerda nii, et kõht on valus ja üldse. Ta ei virise ka koguaeg, võinoh, "omg sen rõve" "iu nii perversne" "IUIUIU". Üks kuradi vingumine käib ju igalpool. Ja Erki, ma arvan, et teist sellist Erkit pole kuskil, üldse teist sellist inimest. Vahel on imelik mõelda, kuidas on selliseid inimesi, kellele võib kõike usaldada ja kellega kõigest rääkida saab. Bussis nt me naersime ja tegime haigeid nalju, nii haigeid pedelikke, perverseid, ämbrilisi ja siis linnas rääkisme nt sellest, mis tunne on suudelda kedagi, keda Sa armastad. Mõtlesime, et kui armastad kedagi, siis on alati selline tunne nagu suudleks inimest esimest korda, kuigi tegelikult teed seda tihti. Ikkagi tunned liblikaid ja sellist kirjeldamatut tunnet. Mul on Erki üle hea meel ja mul on sitaks hea meel, et tal on keegi selline nagu Gerli. Minu arust on nad üksteisele nagu mulle juuksed peas, lakk küünel, pesu jalas, dušš ripsmel, kreem kehal. Ehk siis tahan öelda, et nad on üksteisele justkui alati nii lähedalt, isegi kui nad koos pole. Sellest tunnen ma vahel puudust.
Seal tundusid enamus inimestest üldse nii tolerantsed, vahel isegi liiga. Palju tolerantsemad kui mina, aga ma ei saa end muuta. Ma olen selline... Ma ei tahagi endas mitte midagi muuta, sest ma tahan näha, kas kunagi on keegi selline ka, kellele meeldin mina just nii nagu ma olen. Sina see ei olnud, seega ootan huviga järgmist purunemist, hihi. Elu ei seisnegi ju ainult enda muutmises teiste normide järgi vaid just selles, et Sa oleksid Sina ise, hoolimata sellest, mida sollipedest oss, suurtes pükstes "getovend", kõrgetel kontsadel CT sõltuvuses olev bloks või brünks, väike pedekas, kes vihkab kui keegi temaga rääkida ei taha, Sinust arvab. Ma meeldin endale, pohhui, et ma pole ilus, suva, et mu juuksed pole peaaegu kunagi kammitud, suva, et ma olen paks, pohhui, et ma meigin end, pohhui, et ma vahel seda teha ei viitsi, pohhui, et ma vahel käitun inimestega nagu sitaga, suva, et ma teen vahel asju, mida teised ei tahaks, et ma teeks, pohhui, et enamus minuga kunagi rahul pole, pohhui, et ma pole vahel kõige suurema südamega. See teebki minust MINU, tervikuna. Ma lihtsalt vajan enda kõrvale enda inimesi, ka god there up knows, et ma teeks 1kõik mida nende nimel, ja kui nad lööks mulle noa selga, siis ma ei pilgutaks silmagi ja ma juba tean, et seda ei ole lihtne andestada. Mul on haige iseloom, mis sünnitab haiget käitumist. Mul on alati raske andestada ja kui ma seda teen, siis hiljem on veel raskem unustada ja see inimene peab taluma seda, kuidas ma igal sammul üritan talle haiget teha. Ma ei saa seda muuta.