kunagi olen kirjutanud siia kuskile sellise lõigu

Minevik on naljakas, igas suhtes ja aja möödudes on imelik mõelda, kuidas inimesed muutuvad ja millised me kõik varem olime. Kasvades muutub mitu korda seltskond, kuhu Sa kuulud ja kunagi ei tea, milline Sinu jaoks tegelt parim oli. Mina ka ei tea, muidugi tahaks ma, et kõik oleks nagu varem, aga üleüldiselt toimub mingi lahkukasvamine peaaegu kõigiga ja igaltpoolt tuleb hoope, mis võtavad jõudu. Vahel tuleb mõte, et kui kõik kaovad ja on ja ei ole, siis millised on need õiged inimesed? Kõigil peab ju olema keegi, kes on Su kõrval peaaegu sünnist surmani. Või ei pea? Vähemalt keegi, kes kunagi Sulle haiget ei tee, keegi, kes alati on Su kõrval ja alati meeldid Sina talle sellisena nagu Sa ise oled, mitte sellena, kes Sa olid või sellena, kes tema tahaks, et Sa oleks. Ühel päeval saame me niikuinii aru, mis oli õige mis vale ning, kes meie kõrval alati on. Palju on selliseid inimesi, kes võiksidki alatiseks mu kõrvale jääda, aga nad kaovad ikka ja me saame aru, et keegi, kes kunagi poleks tohtinud Sind alt vedada teeb seda, üleüldiselt.