Maria:
: ))))
kuulasin täna skilletit ja siis mõtlesin kohe WTTFFF
Cärol:
mikssssssss
Maria:
et mis ma ilma sinuta peale hakkan
Cärol:
ma ei sure veeeeeel
Maria:
jah
Cärol:
tibu, kuhu koolis Sa lähed?
kooli*
Maria:
TTÜ
Cärol:
ja tead kuhu ma lähen?:)
Maria:
T A L L I N N A S S E ???? : ): ():):():(:))))))
Cärol:
TLÜ, nii et Sa ei kaotaaaa mindddd
Maria:
JEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEEEE
jEEEEEEEEEEEEE
MUSI MA ARMASTAN SINNNNDDDD
NIIIIIIIIIIIIII PALJU
Cärol:
mind Sind kaaaaaaaaaaaaa : ))))))
Maria:
(ma ajasin praegu käed IRL laiali)
Cärol:
(A)
Maria:
(K) (K) (K) (L) (L) (L)
mul on 18498793847 korda parem tuju nüüd :):):):)
Cärol:
peabki olema
Maria:
tänks mus




Ja mina tänan Sind kõige eeeeeest : ))))

Mul pole praegu inspiratsiooni millegi jaoks, isegi mitte elamise jaoks. Ma olen nagu taim, mis lihtsalt päevast päeva on ja midagi ei tee, peale kasvamise ja suurenemise ehk, aga teda loetakse elusolendite hulka. Ma tahan endale elu, isegi kui see tähendab seda, et sügis peaks algama. Olekski hea, uus keskkond, uued inimesed ning uus elu. Ja viimasel ajal ma oleksin nagu vihane oma sõprade peale, kes mu suveks üksi jätsid, kuigi nad lihtsalt liiguvad oma eluga edasi ning ma pean neid toetama. Ma toetangi. Mis siis, et ma ei nõustu sellega, mida nad teevad. Alari läks Jõhvi, Kaidar läks sõjaväkke ja ma igatsen neid iga päev ning iga minut, sest enne, kui nad lahkusid jõudsid nad minuga liiga palju koos olla ja koos oma lahkumisega võtsid nad nagu tüki minust kaasa.