Eksamid on läbi ja ma olen reaalselt nädal aega lihtsalt vegeteerinud. Ma pole mitte midagi teinud ega tahtnudki teha. Ma pole tahtnud mitte millelegi ega kellelegi mõelda ja see tuleb mul üllatavalt hästi välja. Ma elaksin nagu üksi siin maailmas. Vahepeal käin ainult vanematele pinda ja lõbustan end sellega. Tahaks juba, et oleks sügis vms, sest tahaks näha, mis elust edasi saab. Praegu on kõik nii lahtine. Millelegi ei saa kindel olla. Üks suur peatükk elus saab ju siiski läbi nagu igal pool kuulutatakse. Kuid kui aus olla, siis mind ei kurvastagi nii hullult see lõpetamine. Pole oma klassikaaslastega ala 2 kuud juba koolis olnud vms ja mingit igatsust küll kooli vastu tekkinud ei ole. Suvel kindlasti kirjutan siia tihedamini ka, kuna mul on paar trippi ka plaanis. Juba sellel pühapäeval näiteks lähen Hiiumaale koos Helisega. Kindlasti kirjutan täpsemalt ka siia, mis toimus. Lõpetamisest ehk kirjutan millalgi ning lisan ka paar pilti oma tulevasest ilusast kleidist ning SUUREPÄRASTEST kingadest loomulikult. Peaks üldse siia rohkem oma elust kirjutama mitte ainult sellest, kui sitt maailm on. : D Augustis lähen Londonisse ka mingiks ajaks ning augustis lähen ka elus esimest korda pulma. Kuigi 80% suvest ma ilmselt istun toas ja vaatan päevad läbi filme ja seriaale nagu eelmine suvi ja unustan ära, kus ma elan ja kes ma olen. : D

Ma pole küll miljoneid aastaid mitte halligi kirjutanud, aga vaatasin, et mul on 17 followeri ning mõtlesin, et patt oleks mitte midagi kirjutada. Kuigi, mis siin suurt ikka kirjutada. Kõik teavad, et mul on hetkel eksamite aeg. Kirjutan siis siia ka juba, et ma ei taha mingeid tobedaid küsimusi tuleviku kohta, isegi mitte oleviku kohta. http://www.youtube.com/watch?v=dDxgSvJINlU iseloomustab absoluutselt kõike hetkel : D ja igatahes.. teate, mis mind siin maailmas nii kuradi palju häirib? see, et ühe fucking pisikesi asja, mõtte, teo, tunde pärast, võib midagi olulist nii tundmatuseni muutuda, et tahaks igal vabal hetkel kellegi(või enda) pead vastu seina taguda.

Millal need ajudeta idioodid suureks kasvavad? Arvate, et täispeaga sõitmine on ilgelt lahe jah? Ei näe kaugemale endast? Arvate, et teie enda lõbu on maailmas tähtsaim asi? See ei loe kui paljude inimeste elu te ohtu panete? Arvate, et midagi ei juhtu, jah? "Igal aastal põhjustavad roolijoodikud keskmiselt 400 liiklusõnnetust, milles saavad viga ligi 600 ja surma üle 60-ne inimese." Julgen väita, et need inimesed ennem rooli taha istumist mõtlesid sama. "mis ikka juhtuda saab, ma usaldan end" ja blablabla. Kui juhtub midagi, siis kuidas te edasi elada saate? Pideva kahetsusega vanglatrellide taga? Mis siis kui teie sõber saab tõsiselt viga, nt. kaotab kõndimisvõime või üldse sureb? Mis siis edasi teed? Kuidas Sa vaatad üldse teistele inimestele silma? Kõige enam, kuidas Sa vaatad silma iseendale? A õigus, Sa ei mõtle sellele, sest Sa oled kindel, et seda ei juhtu. Juba enda elu ohtu seadmine peaks olema kuritegu, u know. Sul on antud elu inimene. Mõtle mõnele väiksele lapsele, kes lebab haiglas ja on suremas. Ta ei ole oma elus sittagi näinud. Ta annaks kõik, et tal oleks elu ees. Aga sellised türapead lihtsalt mängivad iseenda ja teiste eludega. kuradi värdjad! oli kurjasti öeldud, aga nii on. Kui näete tänaval puudega inimest ja naerate ja ütlete talle "värdjas", siis ennem vaadake ennast ja mõelge, kes on värdjas. Vastikud egoistlikud värdjad...

Kõik, mida Sa teed on see, et vingud, mida Sul ei ole, aga ainuke, mida Sa peaksid tegema on see, et märkad seda, mis Sul on!
Open Your four eyes please, siis näed ümberringi.

Ja üldse, mis teema naistel ja meestel sellega on, et "mehed on sead ja valetavad" ja "naised on maod ja valetavad"? Mis see sugu siia puutub? Mis mõte on sildistada kõiki naisi ja mehi valetajateks ja sigadeks jne, kui oled paar korda haiget saanud. Ma olen ka haiget saanud, mulle on ka rängalt valetatud. Ma ei sildista sellepärast tervet meessugu. Kõik valetavad! KÕIK... Vb peaksid lihtsalt ennast vaatama (ka mina) ja siis mõtlema, et kas ma olen üldse väärt seda, et kallid, armsad, armastatud, lähedased, sõbrad, lihtsalt inimesed mulle ei valetaks.

täna

lemmikud:
aerosmith-i don't wanna miss a thing
goo goo dolls-iris
matchbox 20-time after time
bon jovi-always
guns and roses-paradise city
guns and roses-november rain
guns and roses-sweet child o' mine
guns and roses-knocking on heavens door
red hot chili peppers - californication
red hot chili peppers - snow (hey oh)
let it be - The Beatles
the beatles-Yesterday
scorpions - wind of change
kansas-dust in the wind
metallica-nothing else matters
nirvana-like teen spirit
led zeppelin-stairway to heaven
the eagles - hotel california
lenny kravitz-again
ozzy osbourne-dreamer
u2-one
r.e.m-everybody hurts
r.e.m-losing my religion
joan osborne-one of us
reamonn-supergirl
ja mitu ruja lugu...

lisaks paar head inimest teisel pool ekraani või telefonitoru ning elu tundub lihtsalt maailma parim noh!

Let’s face it, we’ve changed, we’ve all changed. Somewhere between summer ending and school starting, we’ve all gone our own directions. Hearts were broken, friendships were diminished, and new loves started and new people came into our lives. We no longer spend all of our time together in our circle of friends; we no longer talk for hours about nothing at all. Some of us are finding love while some of us are trying to let go. Even though we’ve changed we all know that even though we’re all finding our own place in the world that when we find love, let go of a love, or when the tears fall, or a smile spreads across our face, we’ll come to each other because no matter where this crazy world takes us and no matter what happens nothing will change so much that we are all not friends forever.


SO TRUE : (

Haige, kui laul on nii hea, et kui seda kuuled, siis tulevad külmavärinad ning peast jookseb läbi tuhat mõtet mineviku, oleviku ning tuleviku kohta.


ma tänan Sind

Andry: "Ma ei tea kas asi on minus, aga ma lihtsalt ei viitsi enam tema blogi lugeda."



nice one : D : D : D

Vaatad mulle silma, küsid:"Milles probleem?"
Vastan:"Liiga palju tegelasi on mu teel.
Keda näha ei taha, kes tuju rikuvad,
Kuid sellest hoolimata ikka mulle ligi tikuvad!"


MINGE PERSSE!


Sa ju tead, kui teised kaoks, siis mina jääks.

Tema

Sina? Tema? Kuidas parem on?

Tema, kes on ajaliselt alati mu elus eksisteerinud. Tema, keda tunnen nagu oma viit sõrme ja samas tema, kes ei suuda leppida minuga. Tema, kes tihti lendab kuskile ära mind mõistamata ning kaasa kutsumata. Tema, kes ei kao vaid mina kaotan tema enda jaoks ennem kui tema jõuab kadumisele mõelda. Tema, kes on pannud mind tundma nii palju kordi nii üksildasena midagi konkreetset tegemata. Tema, kelle poole tahaksin pöörduda iga mure ja rõõmuga, kuid ma ei tee seda, sest ma kardan, et ta on jälle läinud.

Life just hits us

I don't know when life just hits us, but it does at just one point of our lives. It's as if in this maze of life, we finally hit a wall and feel like we wasted all the time we had just going the wrong way.

Sometimes it just feels like yesterday being kids playing hide and seek or just running around on school fields during recess. It couldn't be that long being those kids who played played Pokemon games, collected Yugioh cards, spun Beyblades around, played with barbies, or whatever we did back then, could it?

But then why does it seem like a life time ago now? When did it all just become a memory? When did we all grow up no longer in the realm of imagination facing monsters created through our creativities to now in the realm of realism where the monsters are real in the form of strangers, friends, family, and ourselves.

I mean doesn't it seem like life played a cruel trick on us? Making us want to grow up as fast as possible to just hitting us all at once, wanting us to go back to when we were younger...where we were safe behind our naivety and innocence.

Can someone please tell me, when did life just hit us?

Ta võib olla vaikne ja sulada seinaga ühte, kuid halli korpuse all särtsub erk ja loov protsessor, mis suudab analüüsida ja tulla lagedale geniaalsete ning innovatiivsete lahendustega (muuseas arvake ära, kas ta saksa keelt oskab?).
Wadeva, tema stiilitunnetus ja originaalsus sõnas, teos ja riietumisstiilis iseloomustavad teda, ning inimesed respekteerivad tema arvamusi juba pärast ühepäevast tutvust. Kui tema ambitsioonid oleks natukenegi kõrgemal, sobiks ta ideaalselt juhiks, kuna omab alati visiooni asjade arengust. Iseasi, kas see visioon on alati terve mõistuse vili...aju sellise ülekoormuse juures:) Kui tahate teada, milline ta välimuselt välja näeb - siis - olge lahke - mr Burns seriaalist Simpsonid:P Nali.


TEST

Pole ammu kirjutanud siia midagi asjalikku. : D
Täna on imelik päev. Algus oli normaalne, aga sellest ajast peale kui rongi pealt maha tulin, on imelik. Selline tunne nagu oleks ala kahe aasta tagune aeg. Ma ei oska seda seletada, aga see on imelik. Õhk oli selline ja kodus on ka nii weird olla. Selline muusika ka käib, mis tekitab sellist teistmoodi tunnet. Ja ma olen lauaarvutis. Seda pole kaua olnud. Nii neutraalne tunne on. tahan lund. lund.lund. lund. lund. lund. lund.

I'll be your dream
I'll be your wish
I'll be your fantasy.
I'll be your hope
I'll be your love
Be everything that you need.
I love you more with every breath


I want to stand with you on a mountain.
I want to bathe with you in the sea.
I want to lay like this forever.
Until the sky falls down on me...

Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We were all meant to shine, as children do. It's not just in some of us, it's in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.

" Do not stand at my grave and weep,
I am not there; I do not sleep.
I am the autumn wind that blows,
And the diamond glints on the snow.
When you awaken in the morning hush,
I am the sweep uplifting rush...
of quiet birds circled in flight.
I am the star that shines in the night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there, I do not die."

(W)

Your legacy will live on.

Kui tahate taga rääkida, siis ei ole mõtet teha seda nii, et terve Puka kajab!!! Te võite ma ei tea kuhu minna, ma ei tea, ma võin tõesti olla teie silmis halb inimene. Aga mida kuradit ma olen teile teinud, et selle olen väärinud? Mul ei ole enam sõnu. Ma olen lihtsalt nii pettunud. Peaaegu iga mööduva päevaga ma veendun kui sitt paik on maailm.

I say:
kas reaalsus on halb ? : /
Kaidar says:
tavaliselt küll ju
miks me muidu unelmates tahame olla:D
I say:
mina ei taha :P
Kaidar says:
ilus elu sul siis:)
I say:
reaalsus on pask, a unelmad ei täitu, mis oleks topeltvalus :)
Kaidar says:
faking tõsi sul , perse küll:D

I reach out for your trusting embrace,
Smooth as silk soft as lace,
Yes it seems the harder that I try,
You back away and I start to cry,
The warmth I crave is replaced with a bitter cold,
But i can't complain I wont get bold...
At least give me a trusting embrace I'll never forget,
A final one so calm me down so I wont be so upset,
I try to find comfort here
some where close and some where near,
But when your the only one I want,
Every one else is here, and it taunts.
I just want to see you before you let me go,
And feel it on last time, your warm hold.

imelik kui näed unes, et kõnnid mööda oma vana koolimaja ringi ja seal koolis käivad kõik Su tuttavad, olenemata vanusest ja kõik õpetajad ütlevad, et Sa lõpuks tundi tuleksid, aga Sa ei lähe ja väidad, et Sa ei käi siin koolis ja Sa käid seal ringi ja pisarad voolavad kogu aeg ja kõik inimesed on teistsugused ja kõikjal on nii palju inimesi ja Sa otsid kedagi lootusetult, käid igas klassis, loed iga ukse pealt kirju, vaatad absoluutselt igasse ruumi selles hoones ning iga nurga ja asja taha, et leida, aga ei leia, mitte kuskilt ja siis Sa ainult nutad ja kui keegi küsib, mis Sul viga on, siis Sa ei saa vastata vaid hakkad rohkem nutma ja ei suuda rääkida.

Ma tahaks väga palju siia kirjutada. Tõesti.
A teate, ma ei viitsi. Ma tahaks väga teha inimestele mõnda asja selgeks ja ma tahaks väga vahepeal, et asjad oleksid mu ümber natukene teistmoodi ja ma tahaks, et inimesed saaksid asjadest aru. Aga mul ei ole mõtet isegi seletada. Kusjuures, ma ei räägi isegi praegu sellest, mis toimub minu ja mõne mu sõbra vahel vaid ma räägin üleüldiselt. Mul on kopp ees näkku panemisest ja igasugusest pasast. Ma võin olla isegi väga sitt inimene, aga niimoodi ma ei tee.

siis kui pole enam tunnet, vot siis kui pole, siis tead, et asi on rohkem perses kui ennem seda arvasid.

i know i made some mistakes.
ma ei ütlegi, et see muutub. ma olen vist alati mina ise. shitluck.
anna andeks mu vead.

nagu oleks eile olnud kui ma Sulle seda ütlesin...

" You were always there when I needed You, never left my side, always there to lean on, and dry the tears I cried. I could always talk to You, You never seemed to mind, Your voice so honest and gentle, Your words so honest and kind, I thought I'd never meet someone, as special as You are, You're my best friend in the whole wide world, You're my shooting star."

paradiis, 25-28

Kõige erksam mälestus oli teisipäeva hommik.
08.48, istusin autos, käed roolil ja ootasin surma. 10 minutit ootasin. Ei tulnud raisk. Mõned minutid hiljem seisin puu najal ning oksendasin liitreid valget vedelikku välja. Polnud kedagi, kes mu juukseid hoiaks, damn. Ei suutnud olla, valu peas kasvas üha suuremaks. Läksin magama, ärkasin paari tunni pärast, võtsin rohtu ja kunagi 2-3 ajal lakkas valu mu peas. "Võtsin" päikest. St., et olin 10 minutit päikese käes ja siis ruttu tunniks vette. Vb merevesi oligi see, mis tegelikult valu ära võttis. Who knows. Ma lubasin endale sel hommikul, et ma ei joo enam mitu päeva ja ma ei joo enam kunagi niipalju. Paar tundi hiljem kõndisin poodi ja ostsin 2 õlut. Hea oli. Järgmine päev veel rohkem. Kõik tundus ideaalne. Kolmandal päeval ehk kolmapäeval sai ka päikest pisut. Vähemalt niipalju oli aru saada, et nägu oli punane. Kui aus olla veetsin ma seal oma suve parimad päevad. Kõik tundus hea ja seal oli kõik olemas.

I say:
tra ma suren ära kui kool juba ei hakka
Andryjou. Hip-hop's no longer living. says:
Miks kooli tahad?
I say:
kui tavaliselt öeldakse, et pole munnigi teha, siis mul on veel vähem midagi teha
Andryjou. Hip-hop's no longer living. says:
:D:D.
Just, mul on vähemalt munnigi, saan teha midagi:D.

teate, mis tõsiselt sakib?
See, kui keegi on üritanud teha head nägu ja üritanud asju parandada ja Sa oled uskunud, aga siis tegelikult on ta seljataga tõeliselt suur munn olnud. Ma juba hakkan uskuma, et Eyleenil on õigus ja inimesed ei muutu. ja kui te tunnete mind, siis te teate, miks mina käitun nii nagu ma käitun. valus on.

You and me,remember
In the month of December
Sitting under that tree
Where'LOVE'was absolutely free
We were together
And romantic was the weather
You were so close
I needed no extra dose
Love was in the air
And i would see you evrywhere
Can't forget your lips,
Rosy red
Which would make even the
Braviest lie dead
I stil remember that amazing kiss
Something none would want to miss
Through beautiful lands
With my hands in your hands
We went on and on
Till the sun was gone.
Suddenly,
Suddenly,there was
Change in the weather
We were no longer together
Circumstances have betrayed us
Distances have strayed us
I know you are crying
But believe me,'I am trying'
I know you are weeping
But believe me even I'm not sleeping.
Your dream comes,but never goes.
Memories are fresh like a fresh rose.
Come back,and we'll be
Together
Come back,and romantic
will be the weather
Keep looking at the Moon
I promise we"ll meet soon......

tegelikult.. täitsa pointless on oota, loota ja unistada, kõik lendab mööda taevast. Ainult üks pisike asi, mida ma oleksin tahtnud, aga selle jaoks on ka liiga hilja. fuck. ei ole hea elada oma roosas maailmas. ei ole.