-

i feel so alone.

Ma isegi ei tea, mida öelda. Ma olen kurb. Tunnen end nagu friendless homo. No tõesti, ma olen kohas, kus ma ülesse kasvasin, kus ma olen veetnud 90% oma elust ja ma pean reede õhtu üksi veetma. Mitte, et see halb oleks. Mulle meeldib üksi olla, aga lihtsalt täna käisin kossu mängimas, üksi, ja korraga oli selline kurb ja õnnelik olla. Kõik kasvab lahku. Kõik inimesed, kellega ma ülesse kasvanud on nahhui kadunud mu elust. Alari, ma arvasin, et ta on mu parim sõber igavesti, aga nüüd on mul tunne nagu me oleks tuttavad. Mul ei ole teda enam. Ma ei saa talle enam millestki rääkida ja kui miski mind vaevab, siis mul ei olegi kedagi, kellega seda jagada, sest mul pole teda. Makes sense?
Ja nüüd ma istun siin, reede õhtul, 3 õllega, home alone ja kirjutan siia blogisse. Mul ei ole isegi msnis kellegagi rääkida. Kas ma kujutan oma tervet elu niimoodi ette? - JAH!
Tahaks praegu mingi hea inimesega random kohas end täis juua ja kasvõi oma kopse surnuks suitsetada millegagi. peaasi, et tekiks tunne, et Sa oleks kaugel kõigist.