Ma olin toatäit tundmatuid türapäid alt vedanud. Kõigist maailma inimestest olin ma pettumuse valmistanud neile, kellele pettumust valmistada ei tohi.


.. sest jäi meelde ja, sest meeldib..

tead

ma ootan päeva, mil Sa lahkud!!!

Hurts like this, Just getting older, I'm not getting over you, I'm trying to wish it didn't hurt like this.

Ma armastan sind
sosinal öeldud sõnade eest.
Ma armastan sind
salaja pihku poetatud sõrmede eest.
Selle tule eest,
mis põleb mu sees.
Selle hetke eest,
mis on veel ees.
Ja kui ka kunagi
haiget mul teed.
Ma armastan sind
praeguse õnne eest.


leidsin selle kuskilt Andry failidest.. Ilus on

Ma vihkan kui inimestele valetatakse, neid petetakse, nende süda purustatakse ilma sellest ise aru saamata. Ma ei saa aru, kuidas Sa saad olla selline. ja Sina, Sa ei väärinud seda, oled hea.

M.

Ma tahan Sind enda kõrvale, kuigi ma ei saa
Meie ühist teed kõndides tunnen Sind enda kõrval, kuigi Sind pole
Meie pilte vaadates tunnen Su lähedust, kuigi Sa oled kaugel


Ma igatsen Sind mu kallis Siki!

Ausalt ka, mul pole Sinuga nii hea kunagi vist olnud kui need 2 viimast korda, kui Sind näinud olen. Tingimusteta oled Sa alati mu südames, alati ja nii uskumatuna tunduvad need aastad, kui Sa oled mu kõrval olnud, mind toetand, igal sammul.

So close, no matter how far.

Ma armastan Sind.

People like this give all of us hope, strength to go on and keep fighting our everyday struggles.
This is absolutely amazing, it's inspiring.
Keep doing what you do dude, and personally I give you thanks for inspiring me to go beyond myself and do great things.

Vahel tuleb tunne, et ei viitsigi enam edasi liikuda. Mitte sp, et kõik on halb vaid just, sest kõik on nii ideaalne. Tahaks jääda sellesse hetke päevadeks, nädalateks, kuudeks, tahakski alatiseks, sest see hetk on just selline, millega Sa oled rahul just sellisena nagu see on.
Kõik on nkn soovinud jääda just hetke, kus me viibime, aga me ei saa. Ükskõik kui palju me pingutame ja üritame on hetked me elus muutumatud. Hetk võib muutuda sekunditega. Üks ainus sekund me elus võib ilusaima hetke muuta kõige koledamaks. Üldsegi ajajärgud muutuvad alatasa, isegi kui olla kindel, et sellesse hetke tahakski alatiseks pidama jääda.

ma vihkan pealkirjade panemist, eriti blogi sissekandele

Alles kaks minutit tagasi teadsin ma täpselt, millest tahan kirjutama hakata. Aga jep, mu mõtted kaovad sama kiiresti, kui nad tekkinud on.

Võin nüüd rääkida nvst. Käisin Reiu Rockil (http://www.reiurock.ee/), siinkohal suured tänud oma kallile sõbrale Erkile, kes mind sinna tassis. Kõige rohkem kahte päeva iseloomustab 3 sõna/väljendit: 2 päeva lausjoomist, pm pöörfi seltskond ja kõige kuradi sitem ilm üldse. Mis kuradi pärast peab kahel nii oodatud päeval ilm niiii jube olema? Nahhuj, kes seda tahtis? Keegi. Ükski faking festivalil osalenud inimene poleks TAHTNUD sellist ilma ega OODANUD sellist ilma, aga ikka on seal üleval pilvedes mingi ajunuss, tra. Haige macho paraad viskab ka üle. Mingid tondid arvavad, et nad on ilgelt lahedad vennad, kui nad endale wc-paberi pähe seovad ja mängivad Daniel Sani, nagu Erki ütles "Wax off, wax on". Sinna kohta saamine oli ka paras nobeli preemia laureaatidele, vb nemad oleks paremini kohale jõudnud. Muidugi korraldus andis ka soovida, telklaager pidi avatama kella 12st, kohale jõudes kuulutas paks kiilakas "turvamees" meile, et see avatakse kella 13 ajal ja guess what, kas kell 13 oli juba see kurikuulus vennike kohal, kes meie piletid käepaelade vastu vahetas? Hui oli. Kerge hilinemine, ei muidugi, väga mahe oli paar tundi seal värava ees passida õrnas sajus ja juua õlut ja siidrit, millest pidi jätkuma natukene kauemaks. IMEstama pani ka see, et telklaager oli üüüüberväike, seal oli pm telk telgi küljes ja kui ma ei eksi siis suurim telgi nr, mida ma nägin oli 89, mõelge nüüd mitu inimest oli ühes telgis ning siis mõelge faktile, et seal oli üks wc. Negatiivsete asjade alla võin veel kirjutada selle, et ma olin tõesti "parim" inimene, kellega minna telkima. Esiteks ennustasid KÕIK ilmajaamad kaheks päevaks vihma ja kas ma võtsin mõne pusa või jope kaasa? No ei, ma mõtlesin ikka, et äkki pilved andestavad, kaovad nahhuj ning lasevad päikesel meie peale särada samamoodi nagu meie särame enda inimeste peale. Selle asemel, et kasvõi üks pusa kaasa võtta, võtsin mina hunnikus särke jne, asja tipp oli see, et paar mu valget maikat ja üks särk oli niiskeks saanud kotis ning ka mu neoonroheline/kolllane rinnahoidja ning mu valged iludused on kollaseid/rohelisi mitteiludusi täis. Ma olin ka arvestanud, et "Ohh käin Tartus korteris läbi, võtan dcd ja pusa ja kaamerakoti ja kõik on hea.", kui ainult välja arvata üks pisike komplikatsioon, milleks oli see, et "wth, kus mu tartu kodu võtmed on?". Kohalejõudes pidid mu hõumid jällegi minus pettuma, sest ma vist sügaval oma südames arvasin, et telk püsib kinni ka ilma vaiateta. Ausalt, ma ei ole loll ega blond, aga lihtsalt vahepeal pole mu mõistus päris peas.
mmmm ja nüüd aitab negatiivsusest, kõik pole alati üdini halb, isegi siis pole, kui ma üritan kõike selleks tembeldada.
Muusika, ma avastasin endas nagu teise poole. Sellise poole, millest ma veel midagi ei teadnud. Ma olen küll sellist sorti muusikat kuulanud, mis seal oli, aga mitte eriti palju ja ma pole sellest kunagi suures vaimustuses olnud, aga juba natuke enne seda, see muutus. Mu muusikamaitse on avardunud. Enam pole ainult need räpigänstad, kes kirjutavad riime ja komponseerivad instrumentaale. Ei, ma ei mõtle, et mul midagi nende vastu on, kurat ka teab, ma armastan neid, nende muusikat, sõnu, kõike, kompromissitult. Nad on nii andekad, nii siirad ja nii otsekohesed. Kui kuulata seda südamega ja panna tähele iga sõna, lauset, nooti, kui vaadelda seda kõike tervikuna, siis tegelikult pole see kaugeltki ropendamiskunst. God. Seltskondseltskond. Tra, ma ei saa aru, kuidas saab olla Gerli niii normaalne. Tavaliselt piffid, kellel poiss on, on enamjaolt suht idioodid ja eriti veel need tüdrukud, kes käivad mu sõbraga, aga ta on hoopis teistsugune. Temaga võin teha kõige idiootsemaid nalju, naerda nii, et kõht on valus ja üldse. Ta ei virise ka koguaeg, võinoh, "omg sen rõve" "iu nii perversne" "IUIUIU". Üks kuradi vingumine käib ju igalpool. Ja Erki, ma arvan, et teist sellist Erkit pole kuskil, üldse teist sellist inimest. Vahel on imelik mõelda, kuidas on selliseid inimesi, kellele võib kõike usaldada ja kellega kõigest rääkida saab. Bussis nt me naersime ja tegime haigeid nalju, nii haigeid pedelikke, perverseid, ämbrilisi ja siis linnas rääkisme nt sellest, mis tunne on suudelda kedagi, keda Sa armastad. Mõtlesime, et kui armastad kedagi, siis on alati selline tunne nagu suudleks inimest esimest korda, kuigi tegelikult teed seda tihti. Ikkagi tunned liblikaid ja sellist kirjeldamatut tunnet. Mul on Erki üle hea meel ja mul on sitaks hea meel, et tal on keegi selline nagu Gerli. Minu arust on nad üksteisele nagu mulle juuksed peas, lakk küünel, pesu jalas, dušš ripsmel, kreem kehal. Ehk siis tahan öelda, et nad on üksteisele justkui alati nii lähedalt, isegi kui nad koos pole. Sellest tunnen ma vahel puudust.
Seal tundusid enamus inimestest üldse nii tolerantsed, vahel isegi liiga. Palju tolerantsemad kui mina, aga ma ei saa end muuta. Ma olen selline... Ma ei tahagi endas mitte midagi muuta, sest ma tahan näha, kas kunagi on keegi selline ka, kellele meeldin mina just nii nagu ma olen. Sina see ei olnud, seega ootan huviga järgmist purunemist, hihi. Elu ei seisnegi ju ainult enda muutmises teiste normide järgi vaid just selles, et Sa oleksid Sina ise, hoolimata sellest, mida sollipedest oss, suurtes pükstes "getovend", kõrgetel kontsadel CT sõltuvuses olev bloks või brünks, väike pedekas, kes vihkab kui keegi temaga rääkida ei taha, Sinust arvab. Ma meeldin endale, pohhui, et ma pole ilus, suva, et mu juuksed pole peaaegu kunagi kammitud, suva, et ma olen paks, pohhui, et ma meigin end, pohhui, et ma vahel seda teha ei viitsi, pohhui, et ma vahel käitun inimestega nagu sitaga, suva, et ma teen vahel asju, mida teised ei tahaks, et ma teeks, pohhui, et enamus minuga kunagi rahul pole, pohhui, et ma pole vahel kõige suurema südamega. See teebki minust MINU, tervikuna. Ma lihtsalt vajan enda kõrvale enda inimesi, ka god there up knows, et ma teeks 1kõik mida nende nimel, ja kui nad lööks mulle noa selga, siis ma ei pilgutaks silmagi ja ma juba tean, et seda ei ole lihtne andestada. Mul on haige iseloom, mis sünnitab haiget käitumist. Mul on alati raske andestada ja kui ma seda teen, siis hiljem on veel raskem unustada ja see inimene peab taluma seda, kuidas ma igal sammul üritan talle haiget teha. Ma ei saa seda muuta.

Ma võiks vist siia kirjutada pikalt ja laialt, kui vihane ma olen, kõigi ja kõige peale ja üldse kirjutan ma siia ainult, siis kui kõik on tühine ja ma vihane olen. wtf? Peaks midagi ilusat ka kirjutama. Täna oli peaaegu ilus päev, peaaegu. Ei, õhtu oli ilus. Praegu on ka õues kindlasti ilus. Ma pean juba varsti ärkama, aga und ei ole. Pole mõtet magama minnagi. Mis inimestel viga on? Ma tean, see peaks uus lõik olema, aga suva. Ma võin, praegu ma võin. 12.klassis, kui kirjandit kirjutan, siis ma ei või, seega pean ma praegu rikkuma niipaljusi õigekeelsus ja vormistus reegleid kui võimalik. Ma arvan tegelt, et viga on minus, igas asjas. Naiivne ja loll nagu ma olen. Vähemalt tuleb suvi, ma arvan, et esimesed päevad peaks kõik halva ära jooma ja end tsüklisse tõmbama, siis ei saa midagi halb olla. Ainult peale mõne päevast joomist käib mu peas mõte "Oh kui nõme tunne on olla kaine". Praegu on täpselt selline tunne, et eiraks kõiki reegleid, kaoks kuskile ja oleks seal. Aga ei saa, kool surub. Milleks üldse sundida end pingutama? Milleks üldse asjade pärast võidelda sellisel viisil? Ma olen nii väsinud, mu pea on füüsika, keemia ja prantsuse keel. Ma näen unes ka neid, fo sho. Kurat, ma vaatan, et see postitus on tõesti väga "loogiline". Natuke ühte ja teist, segane, aga nii on kõik asjad. Mul tuli üksäev isu kitarri mängida, aga mul ei ole kitarri enam ja kui oli, siis ma puudutasin seda 4-5 aasta jooksul vb 50 korda ja see oli ka alguses. Ma ei saa aru, miks me ei või kunagi tunda rõõmu millestki, mis meil olemas on? Alles nüüd sain aru, et ma vajan seda kitarri. Mis siis, et vb iluasjaks oma tuppa, aga ma vajan ja kui see praegu siin oleks, siis laseks ma nendelt keeltelt igasuguseid akorde välja, mis siis, et ma ei oska ja ma ei tea, niisama litiks. Inimestega on ka vist nii nagu minul kitarriga, kui olemas on, siis ei vaja seda niipalju ja ei väärtusta seda, aga kui see kadunud on, siis on tühi tunne. Oleks mul vaid huvi kasvõi ühe asja vastu või oleks mul kasvõi motivatsiooni midagi teha. Aga pole. Ma olen varsti 100 kilone ja mind ei motiveeri miski alla võtma. Mind ei motiveeri miski end tagasi hoidmast, mitte miski. Ma arvan, et kõigil peaks olema motivatsiooni, et edasi liikuda, mitte olla kinni hetkedes, mida enam pole. Minevik on naljakas, igas suhtes ja aja möödudes on imelik mõelda, kuidas inimesed muutuvad ja millised me kõik varem olime. Kasvades muutub mitu korda seltskond, kuhu Sa kuulud ja kunagi ei tea, milline Sinu jaoks tegelt parim oli. Mina ka ei tea, muidugi tahaks ma, et kõik oleks nagu varem, aga üleüldiselt toimub mingi lahkukasvamine peaaegu kõigiga ja igaltpoolt tuleb hoope, mis võtavad jõudu. Vahel tuleb mõte, et kui kõik kaovad ja on ja ei ole, siis millised on need õiged inimesed? Kõigil peab ju olema keegi, kes on Su kõrval peaaegu sünnist surmani. Või ei pea? Vähemalt keegi, kes kunagi Sulle haiget ei tee, keegi, kes alati on Su kõrval ja alati meeldid Sina talle sellisena nagu Sa ise oled, mitte sellena, kes Sa olid või sellena, kes tema tahaks, et Sa oleks. Ühel päeval saame me niikuinii aru, mis oli õige mis vale ning, kes meie kõrval alati on. Palju on selliseid inimesi, kes võiksidki alatiseks mu kõrvale jääda, aga nad kaovad ikka ja me saame aru, et keegi, kes kunagi poleks tohtinud Sind alt vedada teeb seda, üleüldiselt.

Ma vihkan kui me püüame inimestele head teha ja jääme ise kõiges süüdi. Ma ei saa aru, kuidas inimkond programmeeritud on või kas nad üldse on? Tundub nagu inimesed, keda me peame sõpradeks tuhmuksid aja jooksul, muutuvad tundmatuseni.

Ma olen Sul olemas, ausalt olen, ma olen iga faking kell Su kõrval, kui Sa mind vajad! Ja ma pean järjekordselt kuidagi väljendama oma viha jumala vastu, kuigi teda olemas ei ole. Sa võid türa imeda, ausõna!!! Kõik siin maailmas on nii ebaõiglane nahhuj, traaaaaaaaaaa. Mul pole sõnu, mul pole tuju, mul pole und.

TAEVAS ON ÜHE INGLI VÕRRA RIKKAM JA SEE INGEL OLED SINA!!!


(W)

joujoujou

oot mis see blogi veel on? haha, meelest läinud lausa. : D a Helis, palju õnne, ttattnokk said 18! Igatahes kallis oled. Ma ei oska siia mitte midagi kirjutada, ausalt. Ma tahaks paljusi asju kirjutada, mis vahepeal juhtunud on, aga ma ei viitsi ja ei oska kõike kirja panna. Äkki ma nüüd hakkan seda saiti külastama jälle ja kirjutama seda, kui palju ma kõiki ja kõike vihkan. Tegelt ma ei ole siuke, ausalt. Uni on hoopis. Kui 2päeva järjest alkohoolida, siis võib juhtuda ka sellist asja. MÕTTETU PLÄUST MA EI OSKA MITTE MIDAGI KIRJUTADA SIIA NOH

Feil, mu jalad valutavad nagu wtf??(kasvan vist) ja sis ni külm on, see rõduuks laseb külma läbi ja mis kõige hullem, mingid räbalad kõrvalkorteris jooksevad, lõugavad, mängivad, tsss, ma usun, et terve maja kukub varsti kokku ja siis üleval elab mingi piider, kes "mängib klaverit".

Mul on päev otsa käind mõtteid läbi pea, mida olen tahtnud siia postitada, aga nüüd on need kõik meelest läinud. Käisin surnuaias täna, onul oli sünnipäev, soovisin palju õnne talle ja panin küünla ka põlema. Kui ma suren, siis ma tahan, et mind tuhastatakse, ma ei taha, et mind mingid nälkjad ja rõvedad ussid ja maitea mis veel sööma hakkaks. Juba mõte sellest paneb mu seljal judinad jooksma, suht kiirust ületavalt. Mõnus lõhn on ka köögis, ema teeb ahjus kana ja viriseb elutoas, et peab mulle uue mütsi kuduma ja mina istun laua taga, müts peas ja kirjutan blogisse ning unistan juba peaaegu tunniajasest sõidust Tartu. Veel rohkem unistan sellest, kuidas rongist maha tulen ning siis bussi ootan seal väljas külma käes. Mida paremat elult tahta. Järgmine nädal kavatsen oma debüüdi lumelaual teha. Mhmh, lähen ESIMEST korda LAUAGA sõitma, mõtlesin, et prooviks ära. Tahaks olla nende asemel, kes mind seal mäel ukerdamas näevad. Ja Taavi Sa oled täispaukpede, et ennem mind 17 saad, ega unistada võid, et ma Sulle õnne soovin. Lõpetuseks tahan kirjutada siiski kui väga ma talve armastan, hoolimata, et külm on, see on just mõnusaim osa.

You know what

Kui on suvi, siis tahame me tavaliselt talve ning talvel tahame alati suve- see on kinnitust sellest, et inimkond on treenitud nii, et nad kunagi olemasolevaga rahul poleks. Näiteks kui me tahame NII väga midagi ja kui me selle lõpuks saame, siis on ikkagi veel midagi puudu. Ehk siis kas inimesed kunagi üldse saavutavad oma elu õnnetipu?

paha olla

Ma olen parim kokk, sest ainult mina suudan süüa teha tund aega ja ooodata, sest nälg tapab ja kui ma sööma asun, siis avastan, et toit on jumala mage, DOH! Mageda toidu söömine teeb südame pahaks, jee.

Pole päris kaua kirjutanud jah, aga no pole olnud kirjutada midagi. Ma ei viitsi kirjutada blogisse detailselt sellest, kuidas ma ärkasin hommikul ülesse, seejärel külastasin wcd ning siis sõin ja kooli läksin. Okei, tunnistan ülesse, see kooli minemise koht jäi täna järjekordselt vahele, aga seda peab ka vahel juhtuma. Kogemata magasin sisse ja ärkasin kell pool 15, hihi tegelt oli mu hommik liiga busy oksendamisega. Nüüd istungi siin toolis ja olen kahe dilemma vahel, kas minna poodi või ei ja siis kas minna vanni või ei? Tõenäoliselt ei tee ma hetkel kumbagi vaid poodi lähen õhtul alles ning vanni öösel. Praegu on tänase päeva tipp, sest tvst tuleb Rubi, my fav! Okei, my ass. Ma ei saa aru, mida ma siin arvutis istun üldse, ma peaks õppima oma järeltöödeks või tegema, mis iganes muid asju. Nii palju segadust tekitavaid asju on viimasel ajal. Lord, give me a sign eksole ning loomulikult suutsin ma praegu tooliga ümber kukkuda. Täna on olnud tõesti siiani mu elu parim päev, aga muidugi kui midagi head peaks juhtuma, siis on tänasel päeval ka see tiitel rikutud!

Miks peab olema mingi faking poolik nädal? Raske on see 2,5 päeva vabaks lasta meid? Pole mitte MINGIT viitsimist homme kooli minna, ja ülehomme, kolmapäeval ma nkn ei lähe. : D Mõttetu seal mingi 4 tundi passida. Eilne õhtu lõppes muidu suht proolt. Kabaree oli vaadatav ning peale seda pidu Aakres ka. Olen viimase paari päeva Tartu-Puka-Tartu vahel nii palju sõitnud, et jube. Ja ma olen nii väsinud juba kõigest, et ei jõua vaheaega ära oodata. Muide hea ilm on õues.

Mõnus laupäeva hommik. Täna on tegelt kiire päev, pool 4 läheb buss tartu ja siis peab ruttu poodides käima Tartus, siis meikima, soengu tegema ja kell 19 hakkab kabaree koolis, siis peab jõudma 22:30 bussile, mis tartus elva sõidab ja elva tuleb keegi vastu, et pühapäeval ikka kodus olla ja laupäeva õhtul sõpradega pidu panna, mis on loomulikult kõige aluseks. : D Ma ei jõua enam seda paari päeva koolis käia, jube, külmavärinad tulevad. Kolmapäeval on viimane koolipäev. aga ma ei lähe, emme-issi tulevad kolmap hommikul linna, siis nendega kinke valima. Tähendab on välja valitud ainult osta on vaja. : D Kiired viimased päevad before jõule on ees siiski.

hohohohoho Christmas Carol

JÕULUD ON UKSE EES!

Käisin poodides, kõikjal on jõulud, aga minu meeleolu pole üldse jõulud ja ma ei jõua seda jõulujama enam kannatada. Ausalt. Jõulud on nii feik püha. Selles pole midagi imelist! Väiksena tundus see tõesti ilus ja imeline. Olid päkapikud, jõuluvana, ootasid jõule. Unistused sellest jõulumaast ja selles ilust, mis filmides peegeldub. See kõik tundus tõesti ilus. Väike laps, kes õhtu ennem 1.adventi otsis sussi ning kirjutas õhtul jõuluvanale kirja ja siis hommikul esimese asjana sussi juurde jooksis. Niiviisi mitu nädalat, igal hommikul. Kõik see soojus ja ootus kinke saada. No oli kena, a kuhu see kõik ilu kadus?

God ime T*RA!!!

Ega ei oskagi kuskilt alustada. Kuulsin täna, et üks väike poiss, kõigest 11.aastane Pukast suri täna öösel. Kuigi ma temaga ei suhtlenud, ikkagi on nii rõve ja haige ja vihane tunne elu peale. Mida peavad ta lähedased tundma? Ja tra terve Puka on masenduses. Putsi, miks siuksed asjad juhtuvad üldse? Mingid haiged reaperid ja killerid jäävad sis ka ellu kui noaga südamesse saavad või kuuli pähe ja siis head inimesed surevad siukestel põhjustel? Elu on nii ebaõiglane. Ja ma tean, et sellistele küsimustele ei saa kunagi keegi vastuseid, aga siiski. Sellised asjad näitavadki, et elu võib iga hetkega läbi saada, ükskõik, kus Sa oled, mida Sa teed, kui vana Sa oled. Lihtsalt nö "jumal" teeb sõrmenipsu ja kõik, elu ei ole mingil määral Sinu käsutuses ja Sinu valduses, alati võib olla viimane sekund.. Mai oska kuidagi kaasa tunda Jannele, ja üldse ta perele. Ma tõesti soovin südamest, et ta oleks teiega. Ma ei suuda ette ka kujutada, mida tähendab selline kaotus pere jaoks. See väike poiss oli ju ometi nii elurõõmus, selle aja kui ühes koolis käisime, siis ta ainult naeriski koguaeg, siblis ringi, käis kossutrennis. Lihtsalt suur osa perest sureb koos selliste sündmustega. Aga keegi ei saa sinna parata, mitte keegi, elul on omad valikud meiega, kuigi tra ma ei kiida neid heaks, seega ma ütlengi GOD IME T*RA!!!!!!!!!!

Puhka rahus!

öö

Kell on 1, ma istun lauaarvuti taga, olen kurb, jeeeeeeeeeee. Ma pean kell 6 ärkama, et Pukast Tartu kooli minna. Mul pole une raasugi. Negatiivsed emotsioonid ei lase üldse magada, miks üldse tulevad just kindlatel aegadel need emotsioonid? Ma pole siiani aru, millest on see tingitud, millal tungib meie kehasse halb/hea emotsioon. Tegelt praegu võib-olla võimendab halba emotsiooni see, et ma olen kelleski väga pettunud. Ootamatult. Ja võib-olla see, et ma vaatasin vanu pilte, ma tahaks kossu mängida, olla sõpradega, hmm ja osa must tahaks üldse vanu asju tagasi ja jama on see, et ei saa. Ah so what. See on hetkeline, homme on mul pohhui. Ei, ma pean minema magama, aga mul ei ole und. Mai julge minna ka Une-Mati on imelik elukas, kes teab, mida ta teeb muga. : D aga okei, peace and love.

peace and love.

Mul on viimasel ajal tekkinud teema hipidega. Kõige ägedam way to live ever. Tänapäeval enam mitte nii äge kindlasti nagu 60-70ndatel, aga mahe siiski. Tahaks samamoodi elada nagu nemad. Mulle meeldib nende suhtumine, ja pm 24/7 stoned olla?!?!? Andke aint kätte!! : D Oleks tahtnud ise ka seal hipideliikumises olla ja seda kõike tunda ning seda elu näha. Elu oleks 100 korda huvitavam kui praegu. Mis on üldse praegu? Tühine rutiin, saaks ainult minema. Tahaks lihtsalt kõigele byebye öelda ja sis minema trippida. Lihtsalt niisama, suunata, liiguks edasi, puhkaks, oleks eemal ja siis tuleks vb tagasi. Eriti mahe oleks sõpradega kuskile mägedesse trippida, käia päeval mäel, õhtul kuskil majakeses pidutseda ja miski ei huvitaks. Poleks muret sellep, kas riided sobivad, kas ajalugu õpitud, kas äratuskella peale ikka ülesse ka ärkan, kas unustan midagi. Oleks vabadus, kõigest, ainult enese nautimine, oleks koguaeg parajalt svipsis ja tõmbaks koguaeg kivisse ja veedaks nii paar nädalat. Peaks tegelt aastavahetuseks kuskile minema, aga keegi ei taha ja ei viitsi jnejne. Tahaks päris enda soulmate, kes tuleks igalepool muga, kes mõtleks samamoodi, aga kõik on pigem tavades kinni, ei taha uut proovida, ei julge jne. And now Cärol is looking for one.

Tänane päeva sõnum on:Elu on lühike, eira reegleid, andesta kiiresti, suudle aeglaselt ,armasta tõeliselt, naera kontrollimatult ja ära kahetse ühtegi asja , mis pani Sind naeratama …

Ehk siis mina peaks kirjutama eilse päeva sõnum, kuna avastasin selle eile. mhmh, hea, et ma oma postkasti tihti loen. Eile pidavat olema siis siuke teistmoodi päev. Mahe, armas kiri oli Siiri, andeks, et mai vastand, aga Sa tead, mis ma vastaks.

Mõtlesin täna, et miks on nii, et kui tüdrukud omavahel suudlevad ja teevad muid siukseid asju, siis on see normaalne, aga kui poisid omavahel musi teeks vms, siis nad oleksid kohe peded? Ilmselge diskrimineerimine ju. : D Okei, tegelt ise ka ei vaataks siuksed poisse, aga süda ei anna siiski rahu, miks nii on? VASTAKE MULLE????

Eile ju omg äää käisin juuksuris, ja siis värvisin end veel blondimaks äää, olen ma nüüd piisavalt blond väää? Ei teagi ää, loodan, et juured nüüd välja ei kasva ruttu ääää, võimaitea ka ää, lasin kulme ka värvida ja piirata äääää, ja OMG NAGU käisin täna ilma meigita KOOLIS juuu nagu WTHHH???? Homme küll ei julge nagu minna ilma äää, nii jube äääää, naguuu issand ää, mul uuut puudrit ka vajaaa ää, vana jumala otsas juba äää, õudne kuidas seda kulub ää. A ma nüüd lõpetan äää ja siis lähen nüüüd poodi ää, et porkse ja tiBikastet osta ääää. Davai tsäooooooooooooo

Maailmas on ikka päris palju negatiivsust. Vahest ma tunnen end imelikuna, sest mu väärtushinnangud mõneti erinevad mõnest teisest. Näiteks, ma ei poolda kaklemist, minu jaoks on nö ägedad need, kes suudavad sõnadega asju lahendada, need, kel on sõnavara ilma ropendamata selline, et suudavad inimesel suu kinni panna. Kui Sa oled siuke inimene, siis Sa oled äge. Mitte, et igasja ees ja taga rusikad välguvad. See ei lahenda ju midagi, see võib vallandada palju suuremaid probleeme. Teine asi, mis mul täna mõttes on, on see, et mida saavad inimesed sellest, et leiavad inimese, keda mõnitada ning siis lasta koguaeg ühte ja sama teemat? Over and over again. Okei, saan aru, Sulle ei meeldi keegi, mis teha. Mulle ei meeldi paljud inimesed, aga milleks peab seda igalpool leierdama? Mida see annab? Kas inimesed tahavad midagi tõestada? Ma ei tea, see ei tõesta midagi, vb ainult seda kui hale ja lapsik Sa ise oled. Vahest on täiesti keeruline või võimatu kellelegi selgeks teha, et see on nõme, sest alati peab õigus talle jääma. Mõttetu, pointless, kõik keerlebki alati nii.

laisk laupäev

Kuidagi poollõsukil olen siin diivanil, ühe silmaga vaatan filmi "Forresteri leidmine" ja teisega kirjutan siia. Kui rääkida filmist, siis see pole mingi uus film, vastupidi, suhteliselt vana, aga siiski siiani üks hea film. Ma ei viitsi siia päris ümber trükkida, millest film räägib jne. Igaüks peaks ise seda vaatama, kui tahab. Filmist on ka väga palju õppida. Nt "Mustand kirjuta südamega ja hiljem puhtand peaga" . St et kui kirjutad midagi, siis lihtsalt lase endal trükkida, ära peatu, lihtsalt kirjuta kõik, mis tuleb ning hiljem võid seda natukene korrigeerida ja nö paremaks teha. M vähemalt mina mõistan seda nii. Avastasin, et kui ise midagi kirjutan lähtun ka sellest lausest. Filmi tegelaskujud tunduvad mulle samuti huvitavad. Üks on erakust vanamees, kes andis välja ainult ühe raamatu, aga see raamat on pälvinud väga palju tähelepanu ning vanamees on tänu sellele raamatule auhindu võitnud, kuid küsimusele, miks ta kirjutas ainult ühe raamatu, ei oska keegi vastata. Teine peategelane on noor poiss, kes mängib korvpalli, kuid kel on väga mahedad kirjutised, mida ta kirjutab oma märkmikutesse. Nende vahel areneb sõprus, mida tuleb saladuses hoida nüüd tahangi näha, mis neist edasi saab. : D

Oooojaaa siis homme on 1.advent juba, appi. Ma ei saa aru, miks jõulud algavad juba kuu aega varem kui nad tegelt on. Niigi see püha mulle ei meeldi, siis miks seda peab niikaua leierdama? Olgu see 24.dest ja siis kaks püha ära ja kõik, matame selleks aastaks jõulud maha. Aga ei.. Inimesed lähevad lausa hulluks nende jõuludega. Ma ei saa aru, mis neis nii erilist on. Iga aasta on need. Inimesed on nii põhjusetult ja mõtetult õnnelikud. Sellep ma jõule ei kannatagi. Igalpool mingid irvavad näod ja igalpool käib mingi jingle bells ja mingid jõulu hullud soovivad igale möödujale HÄID JÕULE! WTF inimesed? Järjekordselt tuleb välja minu negatiivsus kõigi poolt armastatud jõulude vastu.

Teisipäev, järjekordne päev, kui ma kooli ei läinud. Sorri, pea valutas. Öösel ei saanud magada ka niiet ma olin hommikul nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud, et kooli minna. Ja pealegi, mida ma kaotan ühe puudutud päevaga? Mitte midagi, igapäev üks ja sama, peab õppima asju, mida kästakse, aga neid asju, mis mind tegelikult huvitaks? Kes neid õpetab? Mitte keegi. Niiet järeldus: mis kasu on koolist, kui ma nkn ei püüa teadmisi, mis mind ei huvita? Täielik motivatsiooni puudus on mul hetkel. Ma ei tea ise ka, millest see tingitud on. Vb täiesti planeerimata tulevikust. Mul ei ole elus kindlat mudelit mille järgi elada nagu kõigil on. Ma ei näe oma elu tulevikus sellisena, et töötan kuskil ainult sellep, et palk on suur, võtan rikka mehe, saame kaks last, elame kahekorruselises majas ning meil on koer ja kaks autot. Enamustel on ühed ja samas eesmärgid eluks nagu ma õpioskuste tunnis aru sain, kui pidime kirja panema oma eesmärgid eluks. Ma tahaks tegeleda tulevikus millegagi, mis mind tegelikult ka huvitaks, mille vastu ma tunneks kirge ja mida ma tahaksin ise teha. Samuti ei ole ma rahul haridussüsteemiga või no õppekavadega. Seal võiks olla uuendusi. Võiks läheneda õpilastele kui persoonidele mitte, et kõik õpilased on üks hall mass. Okei, on küll olemas valikained, et kõik saaks natukene teadmisi teatud asjade suhtes. Kuid juba õppekavasi koostades võiks arvestada erinevate inimestega. Noortele meeldiks kindlasti, kui keegi pööraks rohkem tähelepanu ainetele, mida tahab just tema õppida. Võiks olla nii, et kui aine ei huvita õpid seda palju kergema programmi alusel ja kui huvitab siis just tugevalt ja võiks oli erinevad õpilasgrupid, kellel on ühised huvid ning nende õppetöö võiks olla koostatud just nende huvide järgi. See tõstaks kindlasti paljude keskmist hinnet jne. On küll olemas reaalklassid, humanitaarklassid, loodusklassid jne. Aga see pole päris see, mida ma silmas pean. Samuti võiks olla mõni aine juures, mida oleks kõigil vaja, aga õpitakse ainult valikainete raames. M just siuksed mõtted tulevadki mul täiesti tavalisel teisipäeval koolist puududes, blogi kirjutades ning rohelist teed juues.

Kell on 2:19 ja mida teen mina? Istun arvutis ja kirjutan blogisse, kuhu ma pole juba tükk aega midagi kirjutanud. Pole viitsimist olnud nooh. Millest üldse alustada? Mul on täna nii imelik tuju. Kuidagi üksi on olla, vaikne. Kõik, mis toimub justkui läheks minust vaikselt mööda. Ja iga nõme pisiasi ajab mind närvi. Näiteks tvst tulevad seebikad, cmooooon. Midagi uut võiks juba välja mõelda. Igal pool sama stsenaarium. SA OLED SEDA TEINUD? TE TEGITE SEDA???? Omg, miks peab üldse siukest jama eetrisse laskma? Ja siis veel ajab närvi, et juuksed on nii elektrit täis ja mu näonahk on hullem kui miniväli. Ja siis mind ajab närvi, et on reede õhtu ja ma ei teinud mitte midagi, ja kõige enam ajab mind närvi, et esmaspäevast hakkab jälle KOOL!!! Ma ei taha sinna minna, see on nii vangla, ma tahaks, et gümna juba läbi oleks ja ma saaks teha asju, mida ma tahan, mitte õppida pealesunnitult asju, mis mind ei huvita... Täna uinungi mõttega-MA EI TAHA KOOLI!

TALV

Oh, ma nagu täna tunnen nii talve lõhna ja talve õhku. Hommikul ka, autoaknad olid jääs ja asfalt õrnalt ja muru oli jumala valge. Ei jõua ära oodata seda esimest lund, isegi kui see pikalt maha ei jää. Alustasin ka vaikselt talvega juba, panin paksud püksid jalga. Nii mõnus oli. KÕIGE MÕNUSAM!!! LUMI TULE!