Pikutan praegu oma voodis ja vaatan mingit romantilist filmi. Raske on seda vaadata kui kogu tähelepanu filmilt tõmbavad ära mu rinnad, ma lihtsalt pean neid koguaeg vaatama, sest mu uus pesu on nii ilus. Reaalselt. Veelgi suurem probleem hetkel on iga hetkega kasvav pissihäda. Ja kerge masendus või ärevus. Ma ei teagi.

A Sa oled ju põhjus miks ma tõusen.

Ma pikutan voodis ja olen liiga laisk, et teha mõned sammud, et meik maha võtta. Ma ei viitsi voodist tõusta, ma ei viitsi laiskusega võidelda. Ma ei viitsi sellega võidelda 1.septembril ka. Ulme, suvi läbi ja seda polekski nagu olnud. Enesetunne on juba mitu päeva sitt, alkohol alla ei lähe. Miski oleks nagu valesti. Miski vaevab mind ka, Eyleen.

Kuigi kõik on muutunud.

Palju õnne Sulle.

Oled kallis ikka.
Sorri ka, et sünnale tulla ei saanud, ma tõesti tahtsin.


Igatsen Sind.

Ehhf 2010: parim muusika (armastan Sind räpp), head inimesed, SITT ilm, ja mul oli liiga vähe alokoholi ja sularaha ei olnud, et juurde osta ja linna ei viitsind minna. Okei, enivei, mul on hea tuju, simpsonid hakkavad ka KOHE! Ohjah, kõik on praegu nii nagu peab.

Kell on 3:14, mul on uni ja ma ei maga. Vihma sajab, terve tänane päev on seda teinud. Ma käisin juuksuris ka täna, vihmaga. Ma käisin korra Leeloga ka õues, vihmaga. Nagu idioot kõndisin kiiruga lavale, müts peas ja emme vana retro nike tressikas seljas ja ehmusin iga 2m tagant, sest konn hüppas. Ma tahaks, et oleks mmmmmmmmmmmm talv. Jaaaaaaaa. Ilus, külm, seksikas talv. Minu lemmik. Minu talv. Eriline värk, palju mälstusi ja kõrvaltoas kuulab vend laulu, mida ma 2008/2009 talvel lakkamatult kuulasin. Oh jah.

First loves...that’s exactly what they are...those are the ones that introduced you to everything, made you love them, loved you back, and also broke your heart. But no matter how hurt you are, you’ll always love them. Always...they’ll stay with you forever. And not only will you not notice it, but deep down you will compare every other guy to him. And none of them will live up...because he was your first love. Then after months of letting go...when you finally think you are okay with letting him go, he’ll call...or you'll hear "your" song...or you’ll see his car at a place that was important to you...or see a movie...or something that reminds you of how much he meant you and how much you really loved him and realize you’re not completely over him and never will be.

hea ?

Cärol ütleb:
issand ma lähen 11.klassi
Triinu ütleb:
issand ma 10.klassi
Cärol ütleb:
jah, alles olid Sa harry potter ja tulid 1.klassi, nagu eilset mäletan
Triinu ütleb:
tra alles läksin esimesse klassi
idikas
Cärol ütleb:
miks
Triinu ütleb:
mida sa mäletad siis sellest päevast?
Cärol ütleb:
midagi ?


Muidu mõtleme ühtemoodi ja samal ajal kirjutasime selle, et alles läksid esimesse klassi, aga Sa ei julge tunnistada, et Sa olid siis Harry. : \

Eyleeeeeen

16.august 2005

It`s been a while...

Nagu see oleks eile olnud..

Hilinesin ka natuke, kuna on juba 17.

I still think about You sometimes.

Pange puuri ma vinguvad räbalad. Kuskil ei saa rahulikult käia, isegi väikses külapoes. Isegi siis leiavad räbalad asja, mida nad elu eest tahavad ja siis peavad seda tervele poele teavitama. Ja kindlasti max volumega. Ma saan aru, et väike laps, aga samas natuke kasvatust poleks paha.

Tsillisin orksis ringi ja igalpool ja siis mõtlesin, et naljaks, kuidas inimesed peavad midagi ilusaks mis on reaalselt kole. Üldse mõtlesin, et naljakas, kuidas inimeste maitsed erinevad. Nt kasvõi kuidas keegi saab kuulata lady gaga'd(näide, sest mu vend kuulab seda praegu, kuna ma vihkan seda), kui mina seda MITTEmingihinnaeesteikuula!! Üldse niipalju erinevaid asju on. Ei tea kas mõni selline inimene ka on, kelle maitsed absoluutselt sarnanevad, igas asjas. Isegi kõige utoopilistemas asjades.

Sest Sina suudad helistada mulle pool 10 hommikul ja telefonis räääkida sellest kui suur mure Sul on ja ma pean Sinuga kohe seda lahendama tulema ning lõpuks on mureks nälg, mida peab minema lahendama Pikasilla tanklasse. Sest Sina suudad uskuma panna, mis suurus rinnahoidjat ma siiski kandma peaks. Sest Sina ei luba jala koju minna ja viid alati autoga. Sest Sina oled peaaegu minu elukaaslane. Sest Sina oled õpetanud mulle asju, mida keegi teine pole. Sest Sina oled sundinud mnd tegema asju, mida teised pole(isegi nõudepesemine). Sest Sa oled vahepeal isegi nõustunud, et minul on õigus. Sest Sinu sõnad on vahepeal pannud mind asju mõistma. Sest Sina suudad viha minema puhuda hetkega. Sest Sina oled nii kuradi enesekindel ja Sina tead, et Sa oled ilus. Sest Sina suudad hommikul 7 läbi lumehande "kinni jääda". Sest Sina paned mu tuba koristades kõik kingid(alwaysid, rasedustesti, tampoonid, dildootsaga lutipudeli jne) kapile, et terve maailm neid näeks. Sest kui Sina riideid ostad mõtlen ma alati, kuidas see mulle sobib nind varsti saangi seda kanda. Sest Sina suudad iga poisi, kes mulle meeldib reaalselt läbi mõnitada minu kuuldes, isegi kui Sa tead, et tegelt pole nii. Sest kurat, sest ma Sind armastan!!!!!!!

See on põhjus, miks ma külastan täna õhtul korudvalt wc-d. Nüüd ma alles tean, et siider pole kõige hullem, aga arbuus, ma armastan Sind peaaegu samapalju, kui ma armastan Homer Simpsonit!! (loe: ära loodagi)

Tahaks ära sellest cruelpubemaailmast. Pidevalt käib mingi intriigidedraama(siukest sõna vistpole), mul on kopp ees sellest juba. Ma ei saa aru, miks ei või inimesed käituda nagu inimesed. Miks on vaja igal kuradi võimalusel üksteisele näkku nu**ida? Imal on kuulata juba igaltpoolt mingit jama, et kes ütles seda ja kes toda ja kes rääkis selle välja jne. Jumal küll, ma saan aru, et 21.sajand, aga me ei ela summer bays ja me ei tee reality sarja Home and Awayst.

Ulme kui väga võib inimestes pettuda. Sinu puhul ei osanud ma sellest unistadagi. Aga samas, hea kui ise rahul oled ja mina Sind enam tunda ei taha. Hui andestan Sulle need sõnad, mida Sa ütlesid ja HUI andestan selle kui idioot Sa oled. Tra, naljakas, et Sa olid üks nendest vähestest, kelle puhul olin ma kindel, et ei reeda isegi kui tülli minna mingi pointless asja pärast. Screw You, tatikas.

see the sights so beautiful tonight,
it's right, the light of night that cries with life
how could it be that you are not with me?
and how is that that our love won't step to bat?
you're telling me that our life is not over
you're selling me on this crimson and clover

crying, crying, lost of sight
can't you tell that this is hell and life's not right?
baby tell me, why are you down?
lately it seems you've grown a frown

Ma olen masendunud nagu peni, kelle peidetud kont leiti. Ma vihkan kui asjad ei lähe nii nagu mina tahan. Ma võiksin pingutada ükskõik, millisel viisil ja ükskõik, mille nimel, aga sellel pole mõtet. Ma olen seda teinud, aga see ei aita. Asjad ei lõppe ikka nii nagu vaja oleks. Kõik inimesed arvavad, et nad tunnevad ja teavad mind läbi ja lõhki, kuna teavad mu silmavärvi, juustevärvi ja on muga kaks korda rääkinud. Ma ei taha teha asju selleks, et teha kellelegi teisele head meelt, kui ma ise seda teha ei taha. Ma tahan tunda end hästi. Aga ei. Iga teoga, mida inimesed teevad tunnen nagu mind oleks alt veetud, kuigi see pole nii. Isegi see kui ma pean olema reede õhtul üksi ja emotsema, isegi see tundub nii nagu mind oleks alt veetud. Aga mis kuradi pärast? Keegi ei sunni mind selleks. Oh, I just wanna be with You..

Kui ma ütlen, et ma ei taha midagi teha või õhtul kell 00 enam välja tulla, siis pole mõtet solvuda ja vihastada. See ei sunni mind end liigutama. Kui ma ei taha midagi teha, siis ma ei tee ka. Ma teen neid asju, mida ma tahan mitte neid, mida tahetakse, et ma teen. Ma ei viitsi koguaeg joosta järel ja ma ei viitsi taluda mingit lapsikut solvumist, kui ma ei taha välja tulla või kuhu iganes. Ma ei olegi selline, mul pole 24/7 tuju midagi teha või inimestega koos olla. Võiksid vahepeal süveneda asjadesse muudmoodi ka mitte lahendada kõike oma lapsiku solvumisega ja ära siis imesta, et ma jälle Su putsi või kuhuiganes saatnud olen. Lihtsalt mul pole tuju teha midagi ja mul pole kindlasti tuju kuulata kellegi mõttetut vihastamist kui ma ei tee seda, mida Sina tahad!!!

Ma olin toatäit tundmatuid türapäid alt vedanud. Kõigist maailma inimestest olin ma pettumuse valmistanud neile, kellele pettumust valmistada ei tohi.


.. sest jäi meelde ja, sest meeldib..

tead

ma ootan päeva, mil Sa lahkud!!!

Hurts like this, Just getting older, I'm not getting over you, I'm trying to wish it didn't hurt like this.

Ma armastan sind
sosinal öeldud sõnade eest.
Ma armastan sind
salaja pihku poetatud sõrmede eest.
Selle tule eest,
mis põleb mu sees.
Selle hetke eest,
mis on veel ees.
Ja kui ka kunagi
haiget mul teed.
Ma armastan sind
praeguse õnne eest.


leidsin selle kuskilt Andry failidest.. Ilus on

Ma vihkan kui inimestele valetatakse, neid petetakse, nende süda purustatakse ilma sellest ise aru saamata. Ma ei saa aru, kuidas Sa saad olla selline. ja Sina, Sa ei väärinud seda, oled hea.

M.

Ma tahan Sind enda kõrvale, kuigi ma ei saa
Meie ühist teed kõndides tunnen Sind enda kõrval, kuigi Sind pole
Meie pilte vaadates tunnen Su lähedust, kuigi Sa oled kaugel


Ma igatsen Sind mu kallis Siki!

Ausalt ka, mul pole Sinuga nii hea kunagi vist olnud kui need 2 viimast korda, kui Sind näinud olen. Tingimusteta oled Sa alati mu südames, alati ja nii uskumatuna tunduvad need aastad, kui Sa oled mu kõrval olnud, mind toetand, igal sammul.

So close, no matter how far.

Ma armastan Sind.

People like this give all of us hope, strength to go on and keep fighting our everyday struggles.
This is absolutely amazing, it's inspiring.
Keep doing what you do dude, and personally I give you thanks for inspiring me to go beyond myself and do great things.

Vahel tuleb tunne, et ei viitsigi enam edasi liikuda. Mitte sp, et kõik on halb vaid just, sest kõik on nii ideaalne. Tahaks jääda sellesse hetke päevadeks, nädalateks, kuudeks, tahakski alatiseks, sest see hetk on just selline, millega Sa oled rahul just sellisena nagu see on.
Kõik on nkn soovinud jääda just hetke, kus me viibime, aga me ei saa. Ükskõik kui palju me pingutame ja üritame on hetked me elus muutumatud. Hetk võib muutuda sekunditega. Üks ainus sekund me elus võib ilusaima hetke muuta kõige koledamaks. Üldsegi ajajärgud muutuvad alatasa, isegi kui olla kindel, et sellesse hetke tahakski alatiseks pidama jääda.

ma vihkan pealkirjade panemist, eriti blogi sissekandele

Alles kaks minutit tagasi teadsin ma täpselt, millest tahan kirjutama hakata. Aga jep, mu mõtted kaovad sama kiiresti, kui nad tekkinud on.

Võin nüüd rääkida nvst. Käisin Reiu Rockil (http://www.reiurock.ee/), siinkohal suured tänud oma kallile sõbrale Erkile, kes mind sinna tassis. Kõige rohkem kahte päeva iseloomustab 3 sõna/väljendit: 2 päeva lausjoomist, pm pöörfi seltskond ja kõige kuradi sitem ilm üldse. Mis kuradi pärast peab kahel nii oodatud päeval ilm niiii jube olema? Nahhuj, kes seda tahtis? Keegi. Ükski faking festivalil osalenud inimene poleks TAHTNUD sellist ilma ega OODANUD sellist ilma, aga ikka on seal üleval pilvedes mingi ajunuss, tra. Haige macho paraad viskab ka üle. Mingid tondid arvavad, et nad on ilgelt lahedad vennad, kui nad endale wc-paberi pähe seovad ja mängivad Daniel Sani, nagu Erki ütles "Wax off, wax on". Sinna kohta saamine oli ka paras nobeli preemia laureaatidele, vb nemad oleks paremini kohale jõudnud. Muidugi korraldus andis ka soovida, telklaager pidi avatama kella 12st, kohale jõudes kuulutas paks kiilakas "turvamees" meile, et see avatakse kella 13 ajal ja guess what, kas kell 13 oli juba see kurikuulus vennike kohal, kes meie piletid käepaelade vastu vahetas? Hui oli. Kerge hilinemine, ei muidugi, väga mahe oli paar tundi seal värava ees passida õrnas sajus ja juua õlut ja siidrit, millest pidi jätkuma natukene kauemaks. IMEstama pani ka see, et telklaager oli üüüüberväike, seal oli pm telk telgi küljes ja kui ma ei eksi siis suurim telgi nr, mida ma nägin oli 89, mõelge nüüd mitu inimest oli ühes telgis ning siis mõelge faktile, et seal oli üks wc. Negatiivsete asjade alla võin veel kirjutada selle, et ma olin tõesti "parim" inimene, kellega minna telkima. Esiteks ennustasid KÕIK ilmajaamad kaheks päevaks vihma ja kas ma võtsin mõne pusa või jope kaasa? No ei, ma mõtlesin ikka, et äkki pilved andestavad, kaovad nahhuj ning lasevad päikesel meie peale särada samamoodi nagu meie särame enda inimeste peale. Selle asemel, et kasvõi üks pusa kaasa võtta, võtsin mina hunnikus särke jne, asja tipp oli see, et paar mu valget maikat ja üks särk oli niiskeks saanud kotis ning ka mu neoonroheline/kolllane rinnahoidja ning mu valged iludused on kollaseid/rohelisi mitteiludusi täis. Ma olin ka arvestanud, et "Ohh käin Tartus korteris läbi, võtan dcd ja pusa ja kaamerakoti ja kõik on hea.", kui ainult välja arvata üks pisike komplikatsioon, milleks oli see, et "wth, kus mu tartu kodu võtmed on?". Kohalejõudes pidid mu hõumid jällegi minus pettuma, sest ma vist sügaval oma südames arvasin, et telk püsib kinni ka ilma vaiateta. Ausalt, ma ei ole loll ega blond, aga lihtsalt vahepeal pole mu mõistus päris peas.
mmmm ja nüüd aitab negatiivsusest, kõik pole alati üdini halb, isegi siis pole, kui ma üritan kõike selleks tembeldada.
Muusika, ma avastasin endas nagu teise poole. Sellise poole, millest ma veel midagi ei teadnud. Ma olen küll sellist sorti muusikat kuulanud, mis seal oli, aga mitte eriti palju ja ma pole sellest kunagi suures vaimustuses olnud, aga juba natuke enne seda, see muutus. Mu muusikamaitse on avardunud. Enam pole ainult need räpigänstad, kes kirjutavad riime ja komponseerivad instrumentaale. Ei, ma ei mõtle, et mul midagi nende vastu on, kurat ka teab, ma armastan neid, nende muusikat, sõnu, kõike, kompromissitult. Nad on nii andekad, nii siirad ja nii otsekohesed. Kui kuulata seda südamega ja panna tähele iga sõna, lauset, nooti, kui vaadelda seda kõike tervikuna, siis tegelikult pole see kaugeltki ropendamiskunst. God. Seltskondseltskond. Tra, ma ei saa aru, kuidas saab olla Gerli niii normaalne. Tavaliselt piffid, kellel poiss on, on enamjaolt suht idioodid ja eriti veel need tüdrukud, kes käivad mu sõbraga, aga ta on hoopis teistsugune. Temaga võin teha kõige idiootsemaid nalju, naerda nii, et kõht on valus ja üldse. Ta ei virise ka koguaeg, võinoh, "omg sen rõve" "iu nii perversne" "IUIUIU". Üks kuradi vingumine käib ju igalpool. Ja Erki, ma arvan, et teist sellist Erkit pole kuskil, üldse teist sellist inimest. Vahel on imelik mõelda, kuidas on selliseid inimesi, kellele võib kõike usaldada ja kellega kõigest rääkida saab. Bussis nt me naersime ja tegime haigeid nalju, nii haigeid pedelikke, perverseid, ämbrilisi ja siis linnas rääkisme nt sellest, mis tunne on suudelda kedagi, keda Sa armastad. Mõtlesime, et kui armastad kedagi, siis on alati selline tunne nagu suudleks inimest esimest korda, kuigi tegelikult teed seda tihti. Ikkagi tunned liblikaid ja sellist kirjeldamatut tunnet. Mul on Erki üle hea meel ja mul on sitaks hea meel, et tal on keegi selline nagu Gerli. Minu arust on nad üksteisele nagu mulle juuksed peas, lakk küünel, pesu jalas, dušš ripsmel, kreem kehal. Ehk siis tahan öelda, et nad on üksteisele justkui alati nii lähedalt, isegi kui nad koos pole. Sellest tunnen ma vahel puudust.
Seal tundusid enamus inimestest üldse nii tolerantsed, vahel isegi liiga. Palju tolerantsemad kui mina, aga ma ei saa end muuta. Ma olen selline... Ma ei tahagi endas mitte midagi muuta, sest ma tahan näha, kas kunagi on keegi selline ka, kellele meeldin mina just nii nagu ma olen. Sina see ei olnud, seega ootan huviga järgmist purunemist, hihi. Elu ei seisnegi ju ainult enda muutmises teiste normide järgi vaid just selles, et Sa oleksid Sina ise, hoolimata sellest, mida sollipedest oss, suurtes pükstes "getovend", kõrgetel kontsadel CT sõltuvuses olev bloks või brünks, väike pedekas, kes vihkab kui keegi temaga rääkida ei taha, Sinust arvab. Ma meeldin endale, pohhui, et ma pole ilus, suva, et mu juuksed pole peaaegu kunagi kammitud, suva, et ma olen paks, pohhui, et ma meigin end, pohhui, et ma vahel seda teha ei viitsi, pohhui, et ma vahel käitun inimestega nagu sitaga, suva, et ma teen vahel asju, mida teised ei tahaks, et ma teeks, pohhui, et enamus minuga kunagi rahul pole, pohhui, et ma pole vahel kõige suurema südamega. See teebki minust MINU, tervikuna. Ma lihtsalt vajan enda kõrvale enda inimesi, ka god there up knows, et ma teeks 1kõik mida nende nimel, ja kui nad lööks mulle noa selga, siis ma ei pilgutaks silmagi ja ma juba tean, et seda ei ole lihtne andestada. Mul on haige iseloom, mis sünnitab haiget käitumist. Mul on alati raske andestada ja kui ma seda teen, siis hiljem on veel raskem unustada ja see inimene peab taluma seda, kuidas ma igal sammul üritan talle haiget teha. Ma ei saa seda muuta.

Ma võiks vist siia kirjutada pikalt ja laialt, kui vihane ma olen, kõigi ja kõige peale ja üldse kirjutan ma siia ainult, siis kui kõik on tühine ja ma vihane olen. wtf? Peaks midagi ilusat ka kirjutama. Täna oli peaaegu ilus päev, peaaegu. Ei, õhtu oli ilus. Praegu on ka õues kindlasti ilus. Ma pean juba varsti ärkama, aga und ei ole. Pole mõtet magama minnagi. Mis inimestel viga on? Ma tean, see peaks uus lõik olema, aga suva. Ma võin, praegu ma võin. 12.klassis, kui kirjandit kirjutan, siis ma ei või, seega pean ma praegu rikkuma niipaljusi õigekeelsus ja vormistus reegleid kui võimalik. Ma arvan tegelt, et viga on minus, igas asjas. Naiivne ja loll nagu ma olen. Vähemalt tuleb suvi, ma arvan, et esimesed päevad peaks kõik halva ära jooma ja end tsüklisse tõmbama, siis ei saa midagi halb olla. Ainult peale mõne päevast joomist käib mu peas mõte "Oh kui nõme tunne on olla kaine". Praegu on täpselt selline tunne, et eiraks kõiki reegleid, kaoks kuskile ja oleks seal. Aga ei saa, kool surub. Milleks üldse sundida end pingutama? Milleks üldse asjade pärast võidelda sellisel viisil? Ma olen nii väsinud, mu pea on füüsika, keemia ja prantsuse keel. Ma näen unes ka neid, fo sho. Kurat, ma vaatan, et see postitus on tõesti väga "loogiline". Natuke ühte ja teist, segane, aga nii on kõik asjad. Mul tuli üksäev isu kitarri mängida, aga mul ei ole kitarri enam ja kui oli, siis ma puudutasin seda 4-5 aasta jooksul vb 50 korda ja see oli ka alguses. Ma ei saa aru, miks me ei või kunagi tunda rõõmu millestki, mis meil olemas on? Alles nüüd sain aru, et ma vajan seda kitarri. Mis siis, et vb iluasjaks oma tuppa, aga ma vajan ja kui see praegu siin oleks, siis laseks ma nendelt keeltelt igasuguseid akorde välja, mis siis, et ma ei oska ja ma ei tea, niisama litiks. Inimestega on ka vist nii nagu minul kitarriga, kui olemas on, siis ei vaja seda niipalju ja ei väärtusta seda, aga kui see kadunud on, siis on tühi tunne. Oleks mul vaid huvi kasvõi ühe asja vastu või oleks mul kasvõi motivatsiooni midagi teha. Aga pole. Ma olen varsti 100 kilone ja mind ei motiveeri miski alla võtma. Mind ei motiveeri miski end tagasi hoidmast, mitte miski. Ma arvan, et kõigil peaks olema motivatsiooni, et edasi liikuda, mitte olla kinni hetkedes, mida enam pole. Minevik on naljakas, igas suhtes ja aja möödudes on imelik mõelda, kuidas inimesed muutuvad ja millised me kõik varem olime. Kasvades muutub mitu korda seltskond, kuhu Sa kuulud ja kunagi ei tea, milline Sinu jaoks tegelt parim oli. Mina ka ei tea, muidugi tahaks ma, et kõik oleks nagu varem, aga üleüldiselt toimub mingi lahkukasvamine peaaegu kõigiga ja igaltpoolt tuleb hoope, mis võtavad jõudu. Vahel tuleb mõte, et kui kõik kaovad ja on ja ei ole, siis millised on need õiged inimesed? Kõigil peab ju olema keegi, kes on Su kõrval peaaegu sünnist surmani. Või ei pea? Vähemalt keegi, kes kunagi Sulle haiget ei tee, keegi, kes alati on Su kõrval ja alati meeldid Sina talle sellisena nagu Sa ise oled, mitte sellena, kes Sa olid või sellena, kes tema tahaks, et Sa oleks. Ühel päeval saame me niikuinii aru, mis oli õige mis vale ning, kes meie kõrval alati on. Palju on selliseid inimesi, kes võiksidki alatiseks mu kõrvale jääda, aga nad kaovad ikka ja me saame aru, et keegi, kes kunagi poleks tohtinud Sind alt vedada teeb seda, üleüldiselt.

Ma vihkan kui me püüame inimestele head teha ja jääme ise kõiges süüdi. Ma ei saa aru, kuidas inimkond programmeeritud on või kas nad üldse on? Tundub nagu inimesed, keda me peame sõpradeks tuhmuksid aja jooksul, muutuvad tundmatuseni.